Kas üksinda on tõesti parem kui riskida armastada?

pühapäev, jaanuar 27, 2019

Hiljuti kuulsin sellist tõestatud väidet: Inimeste enda isolatsioon on suurema kahjuga kui see valu, mida põhjustab keegi teine.

Tegemist on minu meelest väga olulise lausega. Paljud kardavad lähedust. Kardavad end avada, oma südant lahti teha ja iseend valla päästa. Kardavad teist inimest endale lähedale lasta, kardavad armastada, kardavad lähedaseks muutuda. Miks?


See on selline tunne nagu kõnniks jääl. Sa ei tea, kas see kannab või mitte. Vahel kuuled pragunemise häält, samas justkui on piisavalt külma olnud, et jää oleks paks. Siin-seal on natuke vett, Sa vaatad suurte silmadega enda ümber olevatele inimestele otsa. Ühed julgustavad astumast veel järgmisi samme. Jää olevat tugev, Sa saavat sellega hakkama, kõik olevat turvaline ja seda riski väärt. Teised jälle räägivad vastupidist - jää on liiga õhuke, kohe kukud sisse, mine parem tagasi kaldale, ära riski, Sa oled liiga raske ja kui kukud läbi, siis saad kindlasti surma.

Keda uskuda? Mida uskuda? Kas Sa kukud sisse, vaatamata kogu julgusele, mille kokku võtsid, et nii kaugelegi saada? Kas jää kannab ja Sa pääsed teisele poole kallast? Kas Sa kahetsed, et läksid või oleksid kahetsenud, kui poleks läinud?


See valu, mis võib osaks saada, kui suhe puruneb, kui usaldust kuritarvitatakse, kui armastusele pole ikkagi vastuarmastust, kui jääd lõpuks üksinda, tundub nii suur, nii valus, nii kõikehõlmav, nii halvav, nii võimatu üle elada. Ja selle hirmus suletakse oma süda, ehitatakse selle ümber suured kaitsemüürid ning elatakse "turvaliselt" üksinda. Aeg-ajalt kerkib igatsus ühenduse, läheduse, armastuse, hoidmise ja hoituse vastu üles, kuid "tark mõistus" surub selle tunde ratsionaalsete mõtetega kiirelt alla. Sest turvalisem on ju üksinda isolatsioonis olla kui riskida avanemise ja potentsiaalse võimaliku valuga tulevikus. Jah?

Ei. Absoluutselt mitte. Nagu alustasin oma kirjutist, siis on tõestatud, et psühholoogiliselt on see iseenda isolatsioonis ja "lukus" hoidmine palju suurema valu ning kahjuga kui kellegi teise poolt tekitatud valu. Iseend hoiame enda müüride taga vangis aastaid. Teise inimese poolt tekitatud kahju on tavaliselt lühema-ajalisem ning sellega kaasnes üldjuhul ikkagi ka palju positiivseid tundeid ja kogemusi.


Seega - mõttekas on avada süda, riskida sellega, et Sulle hakkab keegi meeldima, et Sina meeldid kellelegi, et lased ta endale lähedale, et avad iseennast, võtad maskid maha, lubad teist enda ellu, hakkad tasapisi enda elu ka temaga jagama ning ühel hetkel võid avastada, et oled leidnud inimese, kellega koos sukelduda pühendunud paarisuhtesse. Kellega austate teineteist, armastate to-the-moon-and-back ning kelle olemasolu Su elus teeb Sind nii rõõmsaks, õnnelikuks ja tänulikuks. Kes on Sinu jaoks peavõit ja Sa tunned, et ka Sina oled tema jaoks peavõit. Tundub, et risk on seda väärt, onju?

Mulle küll tundub. Liiga palju on kinniseid südameid. Hirme. Kartusi. Pelgust ja sulgemist. Liiga palju on potentsiaalseid armastusi, mis jäävad olemata. Liiga palju on ilusaid inimesi, kes vääriksid suurt õnne, kuid kes ise on end vangikongi lukustanud. Jah, urust väljumine on riskantne ja vajab suurt julgust, mugavustsoonist väljumist, mustrite muutmist ning avanemist. Aga usun ka, et see on seda väärt. Isegi, kui ei õnnestu ja potentsiaalne suhe jookseb kiiva, siis said vähemalt kogemuse, õppetunni, arengu, harjutamise. Said ilusaid hetki, positiivseid emotsioone, naeratust ja ehk isegi armastust südamesse. Kasvamise, sirutuse, arengu. Sest kuidas Sa leiaksid oma Elu Armastuse, kui Sa ei katseta, ei proovi, ei suhtle, ei koge ja ei ava oma südant?


You Might Also Like

0 comments