Kus asub õnn?

teisipäev, november 13, 2018

Ma olen üsnagi veendunud, et iga inimene soovib olla õnnelik. Me teeme tööd, et olla õnnelikud. Astume paarisuhtesse, et muutuda õnnelikuks. Saame lapsi, vahetame vanad autod välja uute vastu ning käime jõusaalis, eesmärgiga saada endale ideaalne keha. Sest siis tuleb ju ka õnn. Või ei?


Ma olen sama meelt olnud pikka aega. Olen kuulnud küll erinevaid lauseid õnne kohta, aga ikka on tundunud, et õnn on miski saavutatavat. Miski, mida mõjutavad teised inimesed, töökoht, auto, hobid, välimus, riietus, asjad, ehted, reisid jne. Õnn sõltus alati millestki.

See on tänapäeva maailmas aga ohtlik lõks. Sest väga paljud kohad, asjad, tooted ja teenused väidavad olevat õnne allikad.  Väidavad suurendavat inimese õnne, toovat rahulolu ja tõelist lõõgastust. Jooksed ühte kohta, otsid õnne. Ei leia. Jooksed teise kohta, otsid õnne. Ei leia. Ja nii muudkui käid mööda elu, otsides.


Ma ise olen samasugune olnud. Kogu aeg oli tunne, et kui ma nüüd veel ühel koolitusel käin, siis saan õnnelikuks. Veel ühe raaamtu läbi loen, veel ühel reisil käin, veel tööalaselt midagi muudan, auto välja vahetan jne. et kui ma natuke veel pingutan mingite asjadega, siis ma olen õnnelikum.

Tõele au andes tegin ma hiljaaegugi alles ühe kollaaži, kuhu panin piltide näol "kirja" kõiksugu erinevaid unistusi ja ideid, mida oma ellu soovin. Seal oli mu unistuste energia paarisuhte osas, mu hetkel unistuste auto (kurnjäu!), mu unistuste kirjutamistuba (yes, please!), mu maja (mida olen teadnud juba mitu aega), mu unistuste koer (mina unistan koerast, midagi on väga muutunud!!).

Ja siis ühel hetkel, vaadates taaskord seda imelist kollaaži oma telefoniekraani taustal, mõistsin - mul võivad kõik need välised asjad olla, aga kui ma ei ole sisemiselt õnnelik, siis on need ainult asjad, millel pole energiat taga. Mis ei tähenda midagi. Asjad, mille saavutamine pidi tooma õnne, kuid irooniliselt ei ole need õnne allikaks, kui ma saan nad ilma ise õnnelik olemata. Ehk siis täiesti vastupidi.

Uskumatu, et ma taas sinna lõksu astusin. Ma olen seda ju tegelikult ka varem teadnud - õnn on sisemine asi. See on meie enda teha, minu enda vastutada. Ma olen seda varasemalt teadnud teoreetiliselt, aga viimaste kuude sündmused on pannud mind õnnele hoopis teistmoodi otsa vaatama. Ainult mina ise olen oma õnne sepp.

Ei saa teha õnnelikuks kedagi, kes õnnelik ei taha olla.
Ja ei saa teha õnnetuks kedagi, kes ise õnnetu ei taha olla.


Seega, jah, ainult mina ise olen vastutav oma õnne eest. Mitte ükski teine inimene ei saa, tohi ega võigi olla minu õnne allikaks. Miks nii? Sest nii kui keegi teine on minu õnne allikaks, siis kaotan ma iseseisvuse ja muutun sõltuvaks. Ja nii kui tekib suhtesse sõltuvus, siis muutub see ahistavaks. Ja kui suhtes on ahistavust, siis pole see enam vabalt voolav. Ja see omakorda on minu jaoks piirang, mis hakkab - kõigil omas tempos - viima samm-sammult hukatuse poole.

Küsin endalt: "Kas ma olen õnnelik?"
Kui ainult ja ainult mina olen vastutav oma õnne eest, siis kas ma olen rahul sellega, kus ma oma elus hetkel olen? Halleluuja, kui vastus on jah.
Kui vastus ei ole jah, siis võiks edasi küsida. Miks ma ei ole õnnelik? Millega ma ei ole rahul? Mis võiks olla teistmoodi? Miks ma midagi ette ei võta, et iseend õnnelikuks teha?

Hirmud. Paljudel, kaasa arvatud loomulikult mul endal, on olnud suuri hirme seoses tegutsema asumisega. Hirm tuleviku ees, hakkamasaamise ees, hirm muutuste ja teadmatuse ees, hirm, et läheb veel hullemaks. Hirm, et äkki ma ebaõnnestun. Hirm, et mida teised arvavad. Hirm, et äkki ma jään kuhugi auku kinni jne. Hirm on see, mis hoiab nii paljusid inimesi paigal oma mugavustsoonis, mis hoiab eemal õnnest ja õnnetundest.

Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda?
Mis on kõige parem, mis saab juhtuda?

Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda, kui ma midagi oma elus ei muuda?
Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda, kui ma hakkan muutma oma elus midagi, millega ma rahul ei ole? Tulen ära palgatöölt, vahetan töökohta, lähen lahku, kolin teise linna/riiki vms.

Mis on kõige parem, mis saab juhtuda, kui ma midagi oma elus ei muuda? Kas ma näen, et asjad võiksid muutuda ilma, et mina midagi teeksin selleks?
Mis on kõige parem, mis saab juhtuda, kui ma muudan seda asja, millega ma rahul ei ole?

Võimsad küsimused, millele ausalt vastamine võiks anda päris selgeid vastuseid. Rohkelt jõudu ja julgust edasiliikumiseks.


Ma olen hetkel huvitavas kohas oma elus. Olen selles kohas, et teadlikult saada üksinda õnnelikuks. Leian, et iga paarisuhe saab toimida vaid siis, kui inimene on üksinda oma õnne leidnud ja saab seda paarisuhtes kellegagi lihtsalt jagada. Kui kokku saavad kaks iseseisvalt, iseendaga õnnelikku kontakti saanud inimest, on tulemus imeline. Puuduvad ootused teisele, et too peaks mind õnnelikuks tegema. Ja see on eeldus puhtuseks, kerguseks, voolamiseks.

Ehk siis minu loogiline järeldus siit on see, et enne püsivasse paarisuhtesse astumist peaks iga inimene suutma olla üksinda õnnelik. Leidma üles selle õnne iseenda sees. Saama kontakti selle tundega, et ma olen õnnelik ilma, et mul oleks vaja selle jaoks kedagi teist. Midagi muud. Jah, mu uus auto toob mulle iga kord sisse istudes naeratuse näole ja ma tõepoolest naudin neid lisaseadmeid, aga see ei saa olla mu õnne allikas. Kui mu autoga midagi juhtub, kas ma siis polegi enam õnnelik? Mu uued riided saavad mind panna tundma end ilusa ja säravana, aga need ei saa olla õnne allikaks. Sest kui ma seesmiselt ei kiirga ega sära, siis on need riided ainult .... riided. Teine inimene võib panna mind tundma veelgi õnnelikumana, aga ta ei saa olla mu õnne allikas.


Iseseisev inimene on õnnelik. 
Ja õnnelik inimene kiirgab. See energia on hoopis teistsugune. 

Tegelikult on asi loogiline - kui ma olen iseendaga õnnelik, siis on mu süda avatud, ma olen armastuses, harmoonias ja tasakaalus. Ja kui ma olen armastuses ning mu süda on avatud, siis olen ma õnnelik. Seega on õnnelikuks saamise üheks eelduseks ja vältimatuks komponendiks südame lahti saamine. Südame avamine. Sest kinnise südamega inimene võib punnitada, mis ta punnitab, kuid siirast, puhast ja tõelist rõõmu ei tunne ta ei üksi ega koos väliste toetajatega.

Seega taandub õnnelikkus südame avamisele, mis omakorda eeldab endaga tegelemist. 

Egomängude kõrvale panemist, südamesse vaatamist, südamega kontakti saamist ja kaitsebarjääride maha võtmist. Oiii kui kaua läks mul aega viimane kord, et kõik need müürid maha saada, mis olid viimaste kuude emotsioonidest tekkinud. Ja oiiiii kui metsikult hea tunne see oli, kui kaitsemüürid said maha ning süda avanes elule, ilule, armastusele, iseendale. Ma õitsesin, särasin, hõljusin, helendasin.


Ja alles see on koht, kust saab hakata tegema neid visualiseerimise ja manifesteerimise ning "tellimiste" kollaaže. Füüsiline tegevus on justkui sama, kuid energia on hoopis teine, sest lähtekoht on hoopis teine.

Kui mu süda on avatud, olen täis valgust ja armastust, mida ma siis elult soovin? Millist kodu, autot, armsamat ma siis soovin? Kas kõik varasemad kriteeriumid on tõepoolest taas olulised või on läbi armastuse neid vaadates mingi teine pilt? :)

Me kõik oleme ise oma õnne sepad!

Tahad olla õnnelik? Vaata peeglisse, tegele iseendaga, ava oma süda, ole armastuses, kiirga ja ole ise endaga olles õnnelik ning jaga oma õnne maailmaga, seda mõnusalt võimendades.

You Might Also Like

1 comments

  1. Väga siiras, hea, sisuline ning inspireeriv postitus.

    Mina muidugi arvan, et õnn ei ole ainult seotud meie sisemise minaga, kuid muidugi ka seda. Just sattusin kuulama üht Joe Rogani (Comedian) podcasti, kus külaliseks oli 61 aastane eksvang, kes oli omal ajal mõistetud USA-s vangi 140 aastaks + sinna juurde veel surmaotsus ja asja eest, mida ta ei teinud. Erineva režiimiga vanglates olles koges ta kõige negatiivsemaid asju, mida üks inimene ilmselt elus üldse kogeda võib ja ta ainult lootus oli, kas saada tõendid, mis näitavad tema süütust või võtta endalt elu. Aastate möödudes leiti tõendid , mis tõestasid viimase süütust ning ta pääses vabadusse, leidis kallima, sai lapse ning varsti pidi ta matma. Rohkem lapsi pole ning ümbritsevad inimesed on ka veendunud, et ta võttis omaenda lapse elu.

    See on muidugi selline äärmuslik näide, kuid siiski näide sellest, et õnn ei saa alati olla 100% meie teha. Mida me saame teha, on leppida. Leppida näiteks selliste olukordadega nagu üleval toodud või muude olukordadega elus. Kellegi surm, töötuks jäämine, rahamured, küberkiusamine, lastetus, haigused, katastroofid jms.

    Õnn algab tervisest, lähedastest ja siis tulebki töö, mida meeldib teha, kooselu partneriga, keda armastad ning kellega meeldib koos olla, lastest, sõpradest, hobidest. Asjad muidugi ei tee üdini õnnelikuks kuid ilmselt aitavad mõnevõrra sellele kaasa. Kui pusletükid sobituvad kokku elus siis see on õnn.

    Tõsi on ka see, et , kui sa üksinda õnnelik ei ole siis ei saa ju keegi sind teha õnnelikuks. Kõik algab iseendast. Palju saab selleks ise teha ja tööd endaga on ka kindlasti palju, kuid mitte ainult iseendast ei sõltu õnn teinekord. Maailmas lihtsalt on faktoreid, mis võivad meie elu puisata pea peale ja need muudavad meid õnnetuks ning see polegi kuidagi "mina"-ga seotud.

    Kõike head :)

    VastaKustuta