Kuidas oma emotsioonide jaoks kohal olla?
neljapäev, jaanuar 26, 2017
Mulle Rännaku meetod
meeldib. Tean, et paljud vaimsemad meetodid ei poolda emotsioone, nende
lubamist, rääkimata suurendamist ja võimendamist, kuid Rännak seda just teeb.
Pärast Rännaku seminaridel käimist reageerin ja tegelen oma emotsioonidega
hoopis teistmoodi. Lahe, et see töötab ka päevi, kuid ning aastaid hiljem,
muutes mu elu igapäevaselt aina kergemaks. Kuidas? Oma emotsioonidega kontaktis
olemisega.
![]() |
Foto: Pille Riin Pettai |
See on nii huvitav,
kuidas emotsioonid vahelduvad. Korra olen täiega sõiduvees ja laineharjal.
Tunnen, kuidas elu kannab, minus on usaldus ja julgust minna vooluga kaasa. Tean
ja usun, et võimalused ise tulevad, ma kohtun õigete inimestega ning kõik on
lihtsalt nii hästi! Maailm on valla, kõik unistused on reaalsed ja Universum
toetab ning hoiab.
Ja siis tuleb järgmine
päev. Mingi tobe kommentaar sõbralt, märkus elukaaslaselt, lakoonilisem kiri kolleegilt...
ja niimoodi väikestviisi hakkavad sisse tekkima praod. Praod, mis tuhmistavad
seda helget ja kerget olemist. Praod, mis justkui ämblikuvõrguna punuvad end ümber
mu hea-tuju-ja-oleku palli. Tunnen, kuidas minusse tuleb rahutus. Miski
närvilisus. Kärsitus. Halb eelaimdus ning tunne, millele nimegi ei oska anda.
Pahameel mitmel rindel
Ühelt poolt tekivad need
emotsioonid seoses välise maailmaga – miks ta on selline? Miks ma ise ei suuda
end kontrollida? Kas ma rääkisin sõbrale liiga palju, äkki ma poleks pidanud teatud
asju ütlema? Kas kolleegi viimane e-mail väljendas seda, et ta pole minuga
rahul või loen ma seda ise sealt välja? Äkki ma ei olegi nii hea kui arvan ning
kõik mu unistused ja elu-kannab
tunded olid lihtsalt illusioon?
Ma olen pahane nende
asjade üle, mis üles tulevad ning ma olen pahane selle üle, et vahel saan
endaga juba nii hea kontakti ja rahu ning nüüd olen taas justkui alguses. Kuid
oot, kas ikka tõesti olen?
Uus käitumismuster hoiab mind
Varasemalt oleksin need
ebamugavustunded endas jõuga alla surunud, otsides hästi palju tegevust, et
nende peale mitte mõelda. Samuti oleksin iseennast veennud, et kõik mu
mõtted-tunded-emotsioonid on tobedad ega pea üldse paika. Või siis teistpidi,
oleksin lasknud neil hetkelistel tunnetel endast võitu saada, muutunud rahutuks
ja närviliseks, ennast kaitsvaks ja õigustavaks, langedes ohvrirolli ja
alustanud hädaldamist. Oleksin hakanud norima nii iseenda, oma elukaaslase,
sõprade kui ka võõraste kallal, võimendades negatiivseid emotsioone kordades.
Kumbki variant poleks olnud kuigi tervislik ega meeldiv.
Tänu Rännakule (ja
tegelikult ka üleüldisemale kasvamisele, arenemisele ja psühholoogia
uurimisele) on minus nüüd tugevam teadlikkus. Ma tervitan oma ärevaid tundeid.
Ma jään kohale. Võtan hetke, istun, sulgen silmad ja pean iseendaga
sisedialoogi.
Jah, tunded tulid. Tunne
nüüd neid. Mis ma tunnen? Ahah... võimendan seda, luban sel tundel tulla. Las
ta tuleb, ära sõdi vastu ega püüa seda maha suruda. Luban tal tulla ja vaatan, mis seal tegelikult
on... Kui ma seda tunnet suurendan ja sinna otse südamesse vaatan, siis mis
üles kerkib? Järgmine tunne, oluliselt sügavam.... ja sealt edasi järgmine....
ja järgmine.... ja siis tekib rahu. Vaikus. Maagiline positiivsus, heledus ja
usaldus. Kõik on hästi. Sain sellest virr-varrist mööda, ego sai oma tähelepanu
ning lahtus, jättes järele mõnusalt rahuliku oleku. Armastuse ja hoolivuse,
heasoovlikkuse ning helluse.
Kõik on alati hästi
Jah, kolleegi kiri oli võib-olla
tavatult otsekohesem; jah, emotsioonid tulevad nii teistel kui mul; jah, võib
olla ma ei olegi veel parimatest parim, kuid nüüd olen ma taaskord saanud
kontakti usaldusega enda sees. Ma lihtsalt olen. Lubasin neil negatiivsetel
tunnetel tulla, võimendasin neid ja olin nende jaoks kohal, tundsin nad ära ja
liikusin kiht-kihi haaval allapoole, saades aru, mis mind tegelikult ärritas.
Siis jõudsin armastuse ja rahu seisundisse. Vaikusesse mu enda sees.
Olen taastanud oma
rahuliku seisundi, minus on jälle usaldust ning ma tean, et isegi kui töösuhe mõne
kliendi või kolleegiga lõpeb, on endiselt kõik hästi. Ja isegi kui rääkisin
sõbrale liiga avameelselt mingitest asjadest, siis see on ka okei. Elu ikkagi
kannab, juhuseid ei ole ning kõik on alati olnud ning saab ka olema nii nagu
peab.
Mõistan, et elu vajab
elamist ning taolised pisikesed uduna peale tulevad hallid varjundid on
paratamatult osa elust. Emotsioonide taltsutamiseks läheb minul isiklikult veel
tükk maad, kuid olen juba sammuke lähemal nende vabastamisele. Rännakust ja
Elult saadud teadlikkus, usaldus ja oskus oma emotsioonide jaoks olemas olla
ning neid alla surumise asemel tervitada, on imeline. Suudan taastada iseenda
rahuseisundi, jõuda armastusse ning näha maailma sügavamalt kui ego silmad.
![]() |
Foto: Marit Mänd |
0 comments