Mulle Rännaku meetod meeldib. Tean, et paljud vaimsemad meetodid ei poolda emotsioone, nende lubamist, rääkimata suurendamist ja võimendamist, kuid Rännak seda just teeb. Pärast Rännaku seminaridel käimist reageerin ja tegelen oma emotsioonidega hoopis teistmoodi. Lahe, et see töötab ka päevi, kuid ning aastaid hiljem, muutes mu elu igapäevaselt aina kergemaks. Kuidas? Oma emotsioonidega kontaktis olemisega.

See on nii huvitav, kuidas emotsioonid vahelduvad. Korra olen täiega sõiduvees ja laineharjal. Tunnen, kuidas elu kannab, minus on usaldus ja julgust minna vooluga kaasa. Tean ja usun, et võimalused ise tulevad, ma kohtun õigete inimestega ning kõik on lihtsalt nii hästi! Maailm on valla, kõik unistused on reaalsed ja Universum toetab ning hoiab.

Ja siis tuleb järgmine päev. Mingi tobe kommentaar sõbralt, märkus elukaaslaselt, lakoonilisem kiri kolleegilt... ja niimoodi väikestviisi hakkavad sisse tekkima praod. Praod, mis tuhmistavad seda helget ja kerget olemist. Praod, mis justkui ämblikuvõrguna punuvad end ümber mu hea-tuju-ja-oleku palli. Tunnen, kuidas minusse tuleb rahutus. Miski närvilisus. Kärsitus. Halb eelaimdus ning tunne, millele nimegi ei oska anda.

Pahameel mitmel rindel

Ühelt poolt tekivad need emotsioonid seoses välise maailmaga – miks ta on selline? Miks ma ise ei suuda end kontrollida? Kas ma rääkisin sõbrale liiga palju, äkki ma poleks pidanud teatud asju ütlema? Kas kolleegi viimane e-mail väljendas seda, et ta pole minuga rahul või loen ma seda ise sealt välja? Äkki ma ei olegi nii hea kui arvan ning kõik mu unistused ja elu-kannab tunded olid lihtsalt illusioon?

Ma olen pahane nende asjade üle, mis üles tulevad ning ma olen pahane selle üle, et vahel saan endaga juba nii hea kontakti ja rahu ning nüüd olen taas justkui alguses. Kuid oot, kas ikka tõesti olen?

Uus käitumismuster hoiab mind

Varasemalt oleksin need ebamugavustunded endas jõuga alla surunud, otsides hästi palju tegevust, et nende peale mitte mõelda. Samuti oleksin iseennast veennud, et kõik mu mõtted-tunded-emotsioonid on tobedad ega pea üldse paika. Või siis teistpidi, oleksin lasknud neil hetkelistel tunnetel endast võitu saada, muutunud rahutuks ja närviliseks, ennast kaitsvaks ja õigustavaks, langedes ohvrirolli ja alustanud hädaldamist. Oleksin hakanud norima nii iseenda, oma elukaaslase, sõprade kui ka võõraste kallal, võimendades negatiivseid emotsioone kordades. Kumbki variant poleks olnud kuigi tervislik ega meeldiv.

Tänu Rännakule (ja tegelikult ka üleüldisemale kasvamisele, arenemisele ja psühholoogia uurimisele) on minus nüüd tugevam teadlikkus. Ma tervitan oma ärevaid tundeid. Ma jään kohale. Võtan hetke, istun, sulgen silmad ja pean iseendaga sisedialoogi.

Jah, tunded tulid. Tunne nüüd neid. Mis ma tunnen? Ahah... võimendan seda, luban sel tundel tulla. Las ta tuleb, ära sõdi vastu ega püüa seda maha suruda.  Luban tal tulla ja vaatan, mis seal tegelikult on... Kui ma seda tunnet suurendan ja sinna otse südamesse vaatan, siis mis üles kerkib? Järgmine tunne, oluliselt sügavam.... ja sealt edasi järgmine.... ja järgmine.... ja siis tekib rahu. Vaikus. Maagiline positiivsus, heledus ja usaldus. Kõik on hästi. Sain sellest virr-varrist mööda, ego sai oma tähelepanu ning lahtus, jättes järele mõnusalt rahuliku oleku. Armastuse ja hoolivuse, heasoovlikkuse ning helluse.

Kõik on alati hästi

Jah, kolleegi kiri oli võib-olla tavatult otsekohesem; jah, emotsioonid tulevad nii teistel kui mul; jah, võib olla ma ei olegi veel parimatest parim, kuid nüüd olen ma taaskord saanud kontakti usaldusega enda sees. Ma lihtsalt olen. Lubasin neil negatiivsetel tunnetel tulla, võimendasin neid ja olin nende jaoks kohal, tundsin nad ära ja liikusin kiht-kihi haaval allapoole, saades aru, mis mind tegelikult ärritas. Siis jõudsin armastuse ja rahu seisundisse. Vaikusesse mu enda sees.

Olen taastanud oma rahuliku seisundi, minus on jälle usaldust ning ma tean, et isegi kui töösuhe mõne kliendi või kolleegiga lõpeb, on endiselt kõik hästi. Ja isegi kui rääkisin sõbrale liiga avameelselt mingitest asjadest, siis see on ka okei. Elu ikkagi kannab, juhuseid ei ole ning kõik on alati olnud ning saab ka olema nii nagu peab.

Mõistan, et elu vajab elamist ning taolised pisikesed uduna peale tulevad hallid varjundid on paratamatult osa elust. Emotsioonide taltsutamiseks läheb minul isiklikult veel tükk maad, kuid olen juba sammuke lähemal nende vabastamisele. Rännakust ja Elult saadud teadlikkus, usaldus ja oskus oma emotsioonide jaoks olemas olla ning neid alla surumise asemel tervitada, on imeline. Suudan taastada iseenda rahuseisundi, jõuda armastusse ning näha maailma sügavamalt kui ego silmad.