Kuidas ma tunni aja jooksul jäin ilma telefonist, rahakotist, jopest ja vestist

kolmapäev, detsember 20, 2017

Oeh. Ma olen selline inimtüüp, kes kaotab haruharva. Kes unustab haruharva. Ja väga tihti teab täpselt, kuhu ta miski eseme on pannud, millal seda võtnud ja kui palju millestki ära on kasutanud. Aga saabumine Tenerifele näitas midagi muud….


Olime nädal aega Barcelonas olnud. Reis oli kulgenud suhteliselt tempokalt, sest iga päev oli maha kõnnitud kilomeetreid umbes kümne ringis. Pojaga esimene reis tekitas ärevust, põnevust, natuke ka hakkama saamise pinget ja tunnet, et olemegi nüüd pere - reisime ju koos lapsega! Kui esimeste päevade kõrgem emotsioon - tahaks armastatud Barcelonas kõike näha, kõike kaasa tulnud emale ja õele näidata ning kõike taaskord kogeda - möödas, siis sai ka poja und äärmiselt rahulikus tempos mööda väikseid tänavaid jalutada, nautida mandariinipuid, värvilisi maju, palme ja mõnusalt kevadist õhku. Kui hakkasime kohvreid kokku pakkima, et Tenerifele edasi sõita, siis tundsin, et soovin nautida soojust, päikest, mereõhku ning tõeliselt puhata. Soovidega tuleb ettevaatlik olla, sest need võivad täituda….vägagi ootamatul moel.

Lend läks taaskord kenasti, poja elas õhkutõusu ja maandumise täiuslikult üle ning meie elasime kenasti üle ka tema aktiivsuse õhusoleku ajal. Enne pagasi võtmist otsustasin vetsu minna ning tagataskus olnud telefoni asetasin wc-paberi hoidja peale. Vetsus käidud, pesin käed ja läksin uurisin, kaugel meie kohver on ning kust me selle käru siis ikkagi kätte saame. Olime juba terminalist peaaegu väljas, kui mulle järsku meenus - ahhhh, mu telefon!! See jäi sinna paberihoidja peale…. jooksin ruttu tagasi ja õnnestus isegi turvadest mööda joosta (hihii), kuid telefon mind truult seal ei oodanud. Uus lennukiseltskond oli saabunud ja wc mattunud sebivate naiste alla, kes ootasid kas oma järjekorda või pesid käsi või võõpasid suud punaseks. Minu telefoni polnud aga kusagil….

Küsisin infost, aga too naisterahvas ei osanud absoluutselt mitte ühtegi sõna inglise keelt. Lõin käega ja tulin tulema. Täiesti sürr tunne oli, täiega selline tunne, et see on halb uni ja kohe saan oma telefoni tagasi. Vaatasin Ingridiga natuke tõtt, mõtlesin mida teha ja igaks juhuks jooksin ikkagi veel kord sinna sisse :D Jälle sain turvadest mööda (tegelikult ei tohi enam ju sinna turvatsooni tagasi minna, kui oled juba sealt välja saanud), aga ikkagi polnud telefoni kuskil. Läksin teise infosse, sealne meesterahvas oskas keelt ja oli abivalmis, helistades kolme erinevasse kohta. Nope, telefoni polnud.

Nõutult istusime bussi ja hakkasime sõitma lõunasse. Asju on meil palju, kodinaid lapsega reisides jätkub. Üks kott, teine kott, kolmas kott, üks asi siin, teine asi seal jne jne. Buss oli pilgeni täis, mitte ühtegi vaba kohta. Panin oma sooja vesti ja jope istmete kohal asuvasse vahesse ära ning hakkasin istudes pojale kohe süüa andma. Poja jäi õndsat und magama, mina üritasin kõrvalistuja energiat mitte vastu võtta ning jutustasin Inxuga, kes ruumipuuduse tõttu (sest üks mees oli nii paks, et võttis ühe koha asemel kaks!) pidi hoopis maas istuma. Kui olime lõunasse jõudnud, hakkas kiire bussist väljaminek - poja ärkas, kodinad kõik kaasa, ruttu välja, et meie kohvrid terveks jääksid ja igatepidi alles oleks.

Tõeline soojus ja päikesepaiste tervitas meid armastavalt, naeratasime, käisime poes ja võtsime takso hotelli. Hotelli sisse registreerudes palusin Inxul võtta seljakotist oma jope, kus taskus oli ka rahakott. Jopet polnud. Rahakotti polnud. Need olid jäänud bussi. Lisaks ka minu vest ning poja õhupall. “See ei ole võimalik!” ütlesin ja purskasime Inxuga naerma. Nii sürrealistlik, nii ebareaalne, nii vale, nii kahju, nii hirmutav, nii nutma ajav. Ma unustasin oma jope, vesti, rahakoti bussi! Kuidas ma küll ei mäletanud? Appiiiii…. Mis järgmiseks?!? Õnneks oli meie kõigi ID-kaardid Inxu rahakotis ja õnneks oli ta just palunud eelmisel päeval mul mõned pangakaardid teise kohta panna.

Proovisin välja mõelda, et mis minuga toimus - kus ma oma mõetes olin, miks ma Kohal polnud, kas olin kellegi teise energias ning kui jah, siis kelle? ning mida see kõik mulle nüüd õpetab. Tänaseks on sellest kõigest juba natuke möödas ning tunnen, et õppimist on omajagu. Näiteks olen lahti lasknud kellast. Kuna mul käekella pole ja arvutist ma kella ei vaata, hotellitoas aga ka kuskil kella pole, siis enamuse ajast päevas kulgeme tunde järgi. Poja läheb päevaunedesse siis, kui me näeme, et ta on väsinud, mitte siis, kui “on õige aeg”. See kellast lahti laskmine ja tundepõhiselt elamine on suurendanud mu intuitsiooni ja usaldust kulgeda, minna vooluga kaasa.

Teine asi, millest tunnen muutust - internet! Meie praeguses hotellis pole wifit. St miskine tasuline on, mis levib ainult teatud kohtades, aga seda me ostnud pole. Pole Instagrami, pole Facebooki, pole Gmaili, pole Google’t, pole Postimeest, pole ilmateadet, pole mingeid äppe jne. On perekond, päike, sinine taevas, merevaade, värskelt pressitud apelsinimahl, šokolaadikommid, värske mango ja quacamole. Hoopis teine hetkesolek, hoopis teine kohalolu, hoopis teine fookus.

Samas tekitab see vahel ka ärevat sõltuvust. Ma ei saa nii palju pilte teha, kui vahel tahaks (ohhh, kõik need pildid, mis kaotsi läksid ja mida ma ei jõudnud arvutisse tõmmata ning miks ma ometi selle syncimise maha võtsin!), pole “oma asja” tunnet, pole põgenemisteed kuhugi virtuaalmaailma jne. Aga need on ka head… õppimiskohad meile mõlemale.

Aga Tenerife on olnud imeline! Sel korral ma tõesti naudin siin olekut, eelmisel korral jäi miskit kuidagi puudu. Praegu on siin niiiiii soe, mõnus, pehme, ilus, nauditav ja hea. Eks ole ka eriline, sest tegemist on esimese reisiga koos lapsega. Ta naudib väga :)

You Might Also Like

0 comments