Kes tegelikult kõige tähtsam on?

teisipäev, november 28, 2017


Olen nii palju kordi (kui mitte pea igapäevaselt) soovinud blogisse kirjutada. Siiski tuleb siia viimasel ajal suhteliselt harva uusi postitusi. Miks?

Põhjus on lihtne - sedavõrd kerge on panna teiste vajadused esikohale ja enda soovid-tahtmised lükata tagaplaanile. Ehk et selle asemel, et kirjutada siia blogi, jagada teiega oma mõtteid ja arusaamisi ning mingeid ideid, mis mu peas mõlguvad, siis mõtlen ma hoopis, et pean kirjutama sellele artikli ja tollele reklaamteksti ja sellele vastama ja tollele tegema hinnapakkumise jne jne. Nõnda kergelt on kaalukauss võõrastel, teistel, teiste vajaduste ja soovide ja nõudmiste täitmisel. Oleksin ka praegu peaaegu hakanud hoopis üht artiklit kirjutama, mitte siin bloginud. 

Aga siis mõtlesin - ei, ma sean enda soovid esimeseks. Sest muidu ongi nii, et ma jään enda blogisse kirjutamist pidevalt edasi lükkama ja muudkui teiste artikleid kirjutama. Jah, tööd on vaja teha, aga see ei tähenda, et ma oma soovid ja kired peaksid ära jätma. Asjad peaksid olema tasakaalus.

Lihtne ja pinnapealne teema - "kas ma kirjutan blogi või artikli" - kuid sisu on tegelikult palju sügavam. Me teeme seda elu teistes valdkondades samuti. Võtame vastu kolleegide abipalveid, jättes oma soovid ja tegemised tagaplaanile; teeme kokkuleppeid nädalavahetuse veetmise osas, mis tegelikult meie hinge ei kõneta; võtame vastu mõne tööotsa, mis viib meid tegelikult eemale meie tõelisest rajast jne. Neid hetki on palju, mil me asetame kellegi teise heaolu endast ettepoole, kõrgemale.

Ma ei ütle, et see on alati halb. On jumalik hoolitseda ja nn teenida inimest, keda armastad. Olla egovabalt siiras ja soe ning pakkuda kõike head. Usun, et kui tahame head, siis tuleb seda ka välja anda, siis on energia positiivses voolamises. Vahel on ilus enda egopõhised tahan-tahan-tahan ja mina-mina-mina tahapoole lükata ning vaadata, kuidas paistab maailm siis, kui ma ei näe seda ainult läbi enda nõudmiste-spektri.

Aga iga asjaga tuleb piiri pidada. Teise äärmusesse laskumine on iseenda vägistamine. Kui ma pidevalt sean teised endast tähtsamaks, siis .... ma ei väärtustusta ju iseennast. Siis ma ei ole enesekindel, mu enesearmastus on madal, mu enesehinnang on madal. Ja see on koht, kus peaks endaga tööd tegema hakkama.
Kuidas ma endasse suhtun?
Kas ma väärtustan ja hindan ennast?
Kas ma olen 100% kindel, et väärin ainult parimat?
Kas ma kohtlen ennast kui ilusat, lugupeetud inimest või suhtun endasse suvaliselt, ilma mingi erilise tundeta?
Kas ma väärtustan enda soove, vajadusi, tundeid ja mõtteid?


Ei taha üldse mingit moraali pidada, annan lihtsalt nõu nende asjade peale mõelda. Tõsta igapäevaselt oma tähelepanelikkust ning vaadelda - kui kergelt ma loobun enda lemmiksaate vaatamisest, et teise soovidele vastu tulla; kui kergelt ma lasen lahti oma plaanidest, et teise tegemised ette võtta; kui palju ma saan igapäevaselt oma päris soove ja eesmärke teha või tegelen pidevalt kellegi teise elu elamisega?

....selline mõte oli täna siis jagada. Vastus pealkirjas püstitatud küsimusele, et kes tegelikult kõige tähtsam on, on loomulikult: mina ise. 

#
Eile toimus rasedamärkmiku teine ja ühtlasi ka viimane esitlus, Solarise Apollos. Tore oli :) Pilte saate näha Facebookist (LINK).

Kutsun üles soetama rasedamärkmik kõikidele rasedatele ja neile, kes plaanivad beebit. Ilus kingitus iseendale ja ka teisele :) Hind 24.90€

Tellimiseks kirjuta mulle - kirjutajagetter@gmail.com või telli läbi kodulehe www.rasedamarkmik.ee 
(NB! Kas keegi tahaks aidata mind natuke kodulehega? Tahaks seda PALJU paremaks teha, aga mul lihtsalt ei ole aegaaaaa hetkel....)
Foto: Hanna Odras

You Might Also Like

0 comments