Miks me saame seda, mida aktiivselt ei taha?

teisipäev, oktoober 03, 2017

Miks me saame seda, mida aktiivselt ei taha? Sellise lause lugesin raamatust, mida hetkel (väga aeglases tempos) loen. Sellest külgetõmbeseadusest on räägitud palju ja lühidalt öeldes on see lihtne - ma saan täpselt seda, mida tahan.  Ja ka vastupidine magnet töötab - ma saan seda, mida aktiivselt ei taha. Miks nii?



Vastus on tegelikult lihtne - sinna, kuhu läheb tähelepanu, läheb ka energia. Kui korrutada kogu aeg, et "ma ei taha, et mu ratas ära varastatakse", siis sinna läheb energia ja kuna "universum" ei saa aru sõnadest "tahan-ei taha", vaid kuuleb lihtsalt "mu ratas ära varastatakse", siis nii see varem või hiljem lähebki. Seepärast on hästi oluline jälgida, mida me endale ütleme, mida sisendame ja millist dialoogi oma mõtetes (ja ka valjult!) räägime.

Kui see oleks nii lihtne nagu selle kirjutamine, siis ei oleks mul enam üldse mingeid muresid. Jah, see töötab päris hästi, et kuhugi autoga sõites ma manifesteerin endale parkimiskoha täpselt sinna, kuhu vaja. Nii olen saanud ikka enamus kordadel täpselt ukse ette koha, et ei peaks lapsega mööda linnatänavaid tiirutama ja kaugelt teda tassima vms. Terve tee korrutan ja palun ja ütlen, et mul on täpselt seal ees koht olemas; üks parkimiskoht ootab mind; ma saan parkida selle maja ette; jne. Inglid kutsun ka appi ja töötab :)

Samas kogen ma suhteliselt igapäevaselt ka vastupidist seadust - ma saan seda, mida aktiivselt ei taha. Oeh, esimese lapse värk vist, aga no see une teema ajab ikka pingesse küll. Ehk siis mida ma saan? Ma saan seda, et poja magab päevasel ajal tihtipeale vaid 30-40 minutit korraga. Miks nii? No sest ma ise, totu, kardan seda kõige rohkem. St ma nii soovin, et ta magaks vähemalt tunnike ja ideaalis 1,5 tundi, miks mitte 2 tundi lausa, aga ma kardan, et ta magab JÄLLE ainult 30 minutit ja siis ei saa mina puhata ja tema ei ole välja puhanud ja nii ma oma peas igasugu hädaldamist looma hakkan. Ja no nii ta siis tihtipeale magabki ainult 30-40 minutit korraga. Õnneks teeb ikka mitu und veel päeva jooksul ja vahel ikka magab kauem ka.

Eile näiteks mõtlesin, et lähen temaga jalutama ja ehk siis saab sellest 30-40minutil toimuvast unetsükli vaheldumisest kergemini üle (tänu liikuvale vankrile). Jalutasin, proovisin olla positiivne ja teda oma mõtetega toetada. Kui sai 30 minutit täis, hakkasid mingid varesed meie lähedal kaklema, tehes väga tugevat häält. Poja liigutas, niheles, aga ei ärganud. Hingasin kergendunult ja jalutasin edasi, mõeldes, et ma lähen ühte tupiktänavasse, seal hea rahulik. No ja nii kui ma sinna tänavasse keerasin, sõitis üks auto mulle vastu ning pojal olid klõps! silmad lahti. 40 minutit und. Nojah, kui ikka aktiivselt soovida midagi, siis läheb see igal juhul täide, ükskõik, kus ta magab.

* Minu igapäevane õppimine. 
* Minu igapäevane harjutus. 
* Minu igapäevane meditatsioon.

Panna iseend tähele. Märgata oma emotsioone, tundeid, lauseid, mida ütlen ja mõtteid, mida mõtlen. Kas ma kardan, et ta kukub või olen kindel, et kõik on turvaline? Kas ma muretsen või hoolitsen? "Hoolitse muretsemata" lugesin taaskord sellest raamatust, mida hetkel loen. Minu suur õppimine, muretseda vähem. Mitte üldse muretseda, vaid lihtsalt naudinguga vooluga kaasa minna. Kulgeda. Olla nagu jõgi, mis ainult voolab ja kõike usaldab.


Positiivseid kordaminekuid on ka. Näiteks rasedamärkmiku Hooandja projekt. Ma tundsin ebakindlust, kui selle üles panin. Üles kerkisid igasugused piiravad uskumused, mis ei lubanud niimoodi teiste toetust küsida ja seda ka vastu võtta. Tegelesin nendega, tervitasin neid ja lasin vabaks ning teadlikult keskendusin sellele, et Hooandja projekt oleks edukas. Et summa saaks täis. et inimesed toetaksid. Et ma saaksin rasedamärkmiku, mida nii suure hoole ja armastusega teinud olen, välja anda ja naisteni tuua. Ja läks korda :) Täna on viimane päev toetamiseks ja koos on juba 119% küsitud summast. Olen nii nii tänulik ja õnnelik ja rõõmus, et kananahk tahab peale tulla ja silmad tänupisaratest täituda.

Nii et olge ise enda Valvurid, Jälgijad. Pange tähele, mis sõnadega te midagi ütlete, mis tähendusi asjadele annate ning kuidas millessegi suhtute. Ühel mu armsal sõbral on emotsionaalselt raske lahkuminek seljataga ning ta ütles ükspäev, et nad saavad veel korra kokku, et panna paika suhtlusreeglid, mis "talle väga rasked on". Mul käis kohe jõnks seest läbi, sest nägin, et ta ise loob seda nii - tekitades nende paika saadud reeglitega seose kui väga rasketest asjadest. Üheskoos tegime selle uskumuse ümber ning siis kõlas see hoopis nõnda - paneme paika suhtlusreeglid, mis muudavad lahkumineku minu jaoks kergemaks. Isegi, kui mõistus veel ei usu seda, siis energeetiliselt on see lause palju toetavam ja parem.


* Kuidas Sa suhtud eesootavasse tööülesandesse?
* Milliste lausetega räägid oma ämmast-äiast?
* Mismoodi kõneled oma välimusega - kehaga, näoga, juustega, pikkusega jne?
* Kas oled positiivne ja heasoovlik oma elu osas või muudkui pahurdad?



Tund aega sai täis. Poja ärkab vaikselt. Ja mina lõpetan kirjutamise praeguseks.

You Might Also Like

0 comments