Rasedamärkmiku telgitagustest

reede, september 08, 2017

Minu esimene märkmik/raamat on peagi ilmavalgust nägemas. Hooandjas saab sellele hoogu juurde anda ja kogu toetusega saadud summa kulub trükkimiskulude katteks.

Hooandja link on SIIN.




Kuidas märkmik sündis? Kaua ma seda tegin? Kuidas toimus loomeprotsess ning mismoodi on rasedana ja vastsündinu emana võimalik märkmik/raamatut teha?


Kui ma seal videos ütlen, et märkmik sai alguse siis, kui mu pojake veel mu kõhus kasvamas oli, siis see jutt on täiega tõsi. Mäletan, kuidas eelmisel suvel Hispaanias olles vihikusse rasedamärkmiku ideid ja kujundust kritseldasin. Mõtlesin läbi, mis võiks seal olla, kui mahukalt võiks saada kirjutada ja mida peale tühjade lehtede (mis tuleb täita rasedal) sinna märkida võiks. Ehk siis kogu idee on küpsenud juba enam kui aasta.

Suure spurdi sisu osas tegin jaanuaris, sest veebruari alguses oli ju poja sünnitähtaeg. Soovisin enne seda asja võimalikult palju valmis saada. Selleks hetkeks olin suhelnud ka teiste emadega, näinud kõrvalt samal ajal rase olnud naiste hirme, küsimusi ja muremõtteid, ning mõistnud, kui vähe naised oma rasedusajast mäletavad. Need kõik andsid mulle enesekindlust ja teotahet, et selline asi kokku panna ja teoks teha. Tundsin ise ja nägin ka kõrvalt, et see on vajalik märkmik.

Kui pojake sündis, siis jäi projekt mõistagi mõneks ajaks ootele. Fookus läks mujale ja tõepoolest polnud üldse aega ega ka raatsimist arvutiekraani vaadata, eelistasin imetleda seda imearmast pojakest, mille elu meile kinkinud oli. Ühel hetkel aga tundsin, et pean märkmikuga ikkagi edasi minema, sest tööd oli juba nii palju saadud teha.

Kujundaja Kerli koos oma ema Sirliga hakkasid minu näpunäidete järgi tööle ning tegid veelgi ilusama kujunduse, kui ma oleksin osanud oodata, aimata või soovida. Suvel käisime kambakesi trükikojas paberit, värvi, mõõtu ja teisi detaile uudistamas ning kinnitamas ja nüüd ongi veel viimane lihv sisule ja kujundusele. Aga tegelikult ma võin öelda, et märkmik beebiootel naisele on valmis trükki minemiseks.

Ega see väikese lapse kõrvalt kirjutamine lihtne pole. Ma ei taha sel ajal, kui Neo on üleval, üldse arvutit lahti teha, ikka temale tahan oma tähelepanu suunata. Mis tähendab, et mul on vaid need hetked, mil ta magab või kellegi teisega on. See omakorda tähendab, et puhkamise ja magamise asemel mina hoopis teen tööd, loon midagi või proovin end muudmoodi "täiskasvanuna" tunda, mitte ainult pluti-pluti ninnu-nännu :) Vahel olen väsinum, vahel on energiat rohkem, aga kuna poja on nii rahulik ja "hea" (tegelikult on kõik lapsed head!) laps, siis on ta mul loomeprotsessi ja asjaajamise kergemaks teinud. Lisaks on mul kõrval ju imearmas Ingrid, kes samuti toetab mu toimetamisi.

Lahe, ma olen uhke enda üle, et raamat on jõudnud nii kaugele, et see on Hooandjas üleval ja ootab toetust. Pean aga tunnistama, et palju on ka teistsuguseid emotsioone. Tunnen hirmu, et kas see projekt ja ka mina olen ikka teie toetust väärt; tunnen läbikukkumise hirmu; tunnen suurt tänulikkust iga toetuse ja toetaja eest; tunnen end lootusrikkalt, et ehk see märkmik aitab päriselt naistel oma rasedusaega paremini nautida ja rahu säilitada (sest hirmunult ülemõtlemine on väga kerge tulema!) ja loodan, et see aitab natuke maailma paremaks muuta. Kui ma ise seda loen, siis tunnen sellest õhkuvat head energiat, mis, ma loodan, jõuab ka lugejateni.

Märkmik on ägedate värvidega - valge, hall ja kollane - ning laheda kujundusega - kasutatud on esoteerilisi positiivse ja võimsa tähendusega sümbolistikat. Ikka selleks, et energia oleks võimalikult hea ja toetav, rahulik ja positiivne.

Olen püüdnud kingitustena välja tuua väga erinevat laadi asju, et toetamise motivatsiooni leiaksid ka need, kes rasedamärkmikust konkreetselt ise huvitatud pole.


Vaata ja toeta projekti Hooandjas.


You Might Also Like

0 comments