Sünnipäevapidu Vigri kohvikus

neljapäev, juuni 15, 2017

Nädalavahetus oli meil tore - laupäeval käisime Klaarsuses (link) malasid meisterdamas (sellest kirjutan järgmises postituses) ning pühapäeval tähistasime Ingridi sünnipäeva ja Neo minisünnipäeva uues täistaimetoidu restoranis Vigri (link).

Mul on au olla sünnipäevalapse kõrval :)
Sünnipäevadega on alati mu meelest see dilemma, et kas pidada ja panustada peo korraldamisse või siis vaikselt see päev "üle elada" ning mitte suurt tähelepanu nautida. Mina ise olen alati pigem seda meelt, et sünnipäev on eriline päev, mida tasub tähistada. Sünd on eriline ja ilus on sel päeval olla tänulik oma vanematele, et nad mulle elu andsid ning ehk paluda neil meenutada oma sündimise päeva ja emotsioone, mis neid valdasid. Tore on ka meenutada enda erinevaid sünnipäevasid läbi aegade ja mõtiskleda selle päeva tähtsuse muutumise ja muundumise üle. Lapsena on see päev ju eriti oluline, paljudele just kingituste saamise pärast, kuid mulle tundub, et see "liblikad kõhus" tunne teeb päeva eriliseks igal juhul, olgu kingitustega või kingitusteta. Teiste tähelepanu koondumine sünnipäevalapsele, kallistused, õnnesoovid, ehk mõni laulukenegi... need kõik panevad meid tundma erilise, väärtusliku, tähtsana. Ja mis seal parata, see tunne on hea.

Vanemaks saades hakkame seda kõditavat tunnet kõhus veidike pelgama, nagu oleks see midagi halba. Ütleme justkui moe pärast, et sünnipäev ei ole tähtis, seda ei ole vaja tähistada ning et me ei taha tähelepanu. Noh, jah, vahel võib tõesti olla tunne, et ei taha sel päeval mingit erilist fookuses-olemist, kuid ma siiski arvan, et tegemist on erilise päevaga, mida me kõik võiksime osata nautida. Oot, ehk ongi siin see iva - vanemaks saades muutub tähelepanu nautimise, kingituste saamise ja erilisena tundmise oskus ehk raskemaks?

Minu sünnipäev on 1.oktoobril, kuid mu armsal Ingridil oli sünnipäev pühapäeval. Me mõtlesime ka, et kui suurelt me seda imelist päeva tähistame - kas kutsume ainult sõbrad / ainult vanemad-õed-vennad / kombineerime / või oleme ainult oma pisikese perega. Nagu elul on kombeks, hakkas see ise voolama ning kõik mõtted-plaanid-küsimused ja kahtlused loksusid ühel hetkel kenaks tervikuks.
Ingrid kõnet pidamas
Nimelt loodi alles umbes kuu aega tagasi Piritale uus vegan-kohvik Vigri ning meie elevus oli suur. Elame ja toimetame ise ka pigem Pirita-Viimsi kandis ning rõõm oli sedavõrd suurem, et nüüd saab kvaliteetset toitu ka lähemalt kui kesklinnast (kuigi eks neid alternatiive on siinkandis mõni veel, kuid nendes nn "tavalistes" kohtades peab alati klapitama ja kompromisse tegema. Täistaimetoidu koht on ideaalne). Suhteliselt ruttu pärast Vigri uste avamist läksime meiegi sinna ja sõna "nautlema" on õige selle kirjeldamiseks. Teisisõnu - toit maitses suurepäraselt!

Pojake tegi iluund, et pidu ikka kenasti vastu pidada.
Oleme seda armast kohvikut külastanud korduvalt ning järsku tekkiski idee, et miks mitte pidada sünnipäevad hoopis seal! Nii ei pea me ise kokkama ja vaaritama ega muretsema selle pärast, kas kõik külalised saavad kuhugi istutud ning kas kõigile taldrikuid-kahvleid-nuge ikka jätkub. Meie mõlema perekonnad on päris suured ja kui veel parimad sõbrad ka kampa võtta, siis on seltskonnas ikka rohkelt inimesi.

Vigri kohvik, olgugi, et alles värske, uus ja süsteemi sisse töötav, võttis väljakutse vastu ning saimegi imemaitsvate toitudega vahva sünnipäevapeo peetud. Buffee's olevad toidud saime mugavalt läbi räägitud ning arvestati meie juba lemmikuks saanud soovidega (juhhei kartulisalat ja sibulakaste!), teenindajad olid abivalmid ja nunnud ning kõik sujus toredasti. Täpi i-le pani imemaitsev tort, mis oli absoluutselt kõigi vaieldamatu lemmik! Ka peokülalistele meeldis nii koht kui ka söök ning paljud omnivooridki pidasid juba plaani taas Vigrisse sööma minna.
Kes Vigrisse satub, sellele soovitame mustika mousse'. Maitseb üüberhää!
Sünnipäev ise oli ka tore. On südantsoojendav tunnetada lähedaste ja pereliikmete armastust, siirust ja heasüdamlikkust. Eks me kõik oleme teineteisele peeglid ja kui ise olla avatud, aus ja rõõmsameelne, siis seda on ka maailm. Ilus oli seal taaskord tunnetada perekondade ja sõprade toetust meie mitte-nii-traditsioonilisele peremudelile, kogu selle "erandiks" olemise aktsepteerimist ja armastust, mida nad meie osas väljendasid. Saime mõlemad taaskord kinnitust tõsiasjale, et kui ise olla õnnelik, endaga aus, ilma maskideta, puhas ja armastuses, siis on sellised ka teised inimesed me ümber. Sest tegelikult on meie pere ja lähedaste jaoks ju oluline, et me oleksime õnnelikud. Õnn algab aga meist endist - kas me lubame endal olla õnnelikud, ükskõik kelle kõrval siis?

Jah, vahel on küll väljakutsuv igapäevaelu tegemiste keskel leida aega pidu organiseerida, aga kui ikka kõik kallid kokku tulevad, kallistavad ja koos naeravad, sünnipäevalaulu laulavad, pai teevad ja rõõmsalt aega veedavad, siis on ikka vahva küll! See kõik on seda ja enamgi veel väärt. Lähedussideme hoidmise, tugevdamise ja väärtustamise pärast ongi taolisi koosviibimisi vaja. Sünnipäevad on ideaalsed põhjused, miks inimesed kokku kutsuda, end üles lüüa, kalendrisse punane süda teha ning päeva koos liblikatega kõhus oodata :)

Mina olen väga seda meelt, et kui kellelgi on sünnipäev, siis tuleb seda tähistada, inimesed kokku kutsuda ja rõõmu jagada.


You Might Also Like

0 comments