Jätku Jaanipäeva!

esmaspäev, juuni 26, 2017

Jaanipäev. See eestlaste suur rahvuslik püha, mille järgi koos jõuludega käib justkui iga-aastane ajaarvamine. Tänavused jaanid olid meil erilised, sest kui eelmisel aastal ootasime oma beebikest, siis sel aastal oli ta juba täitsa käega-katsutavalt meiega.

Meie tore seltskond. Ema oli kaamera taga.
Meie jaanid olid toredad - 23nda hommik algas suure pirukateoga, meisterdasime meie lemmikuid riisi-porgandi-päikesekuivatatud tomatite (LINK) ja peedi-kitsejuust (linki pole) saiakesi. Me teeme neid üliharva ja seetõttu need nii hästi vist ka maitsevad. Sel korral aga lausa pidi neid tegema, sest eesootav rabamatk tundus koos värskete pirukatega nii ahvatlev.
Meie tore pere :)
Suundusime Kakerdaja rabasse, mis on üks minu lemmikrabasid. Võinoh, ma ei ole väga paljudes erinevates rabades käinud, aga kõikidest nendest, kus ma olen käinud, on see seni mu lemmik. Väga avar, lai, puhta järve ja mõnusa energiaga. Ja mis on veel ilus boonus - see pole nii turistikaks muutunud kui näiteks Viru raba. Samas 23ndal oli seal ikka päris palju jalutajaid, nii et saime ikka korralikult Head Jaani soovida.
Oma õekesega.
Kes me? Otsustasime sel aastal veeta jaanipäeva minu vanemate ja õe-vennaga. Ehk siis olime täitsa terve mu päritoluperega, minul oli kaaslane ja pojake kaasas ning mu vennal oli ka naine kaasas. Selline väike, oma ja hea seltskond.

Rabamatk, palju pildistamist, nalja ja naeru, jutustamine, piknik ja kõhud punni täis! Seejärel sõitsime Kesk-Eestisse, puhkus ja pikutamine, grillimine ja taaskord mõnus jutustamine. Hea ja lebo oli olla, midagi tegema ei pidanud ja kuhugi tormata ei tahtnud. Ilm oli ka ju sedavõrd ilus, et see lausa kutsus nautima!
Q meile teed juhatamas.
Hakkasin mõtlema eelnevate jaanipäevade peale. Kui muidu ei saa aru, kuidas aeg meid muudab, siis aastatele tagasi vaadates ja mingeid korduvaid sündmusi jälgides on seda küll tajuda. Oli ka mul, nii nagu tõenäoliselt paljudel noortel, jaanipäev kunagi pigem pidutsemise püha. Mäletan, kuidas see hõlmas endas seltskonnaga kuhugi sõitmist - kas siis kuhugi randa või kellegi maakoju -, telkida püsti panemist, õlle- või siidripurgi avamist ja liha grillima asumist. Ja nii need jaanipäevad tegelikult möödusidki - joodi alkoholi, söödi liha, tantsiti, jaurati, mindi magama ja hommikul "nauditi" üheskoos pohmelust, kellel kui raske oli. Ja nii aastast aastasse, lihtsalt inimesed ja koht vahetus.

Viimastel aastatel on asi aga mul jõuliselt muutunud. Esiteks jäi alkoholi palju vähemaks (viimased 4-5 aastat), siis jäi liha jõuliselt vähemaks (viimased 3-4 aastat) ja üleüldse kogu see "läbu" jäi ära. Mäletan, kui elasin Andineemel, Lahemaal, siis käisin jalutasin üksi kell 4 hommikul mere äärde (teised olid juba magama läinud) ning imetlesin seda valget ja mõnusalt karget ilma. Oli olnud vaikne jaanipäev, vaid mõne sõbra seltsis ja see jalutuskäik mere äärde oli võluv lõpp. Või siis mäletan, kuidas kaks aastat tagasi olime jaanipäeval Võru kandis, seal oli üks ilus hetk - istusime sõpradega talumaja verandal, tegime vesipiipu, sõime arbuusi, meil oli NIIII naljakas ja suvi oli sel hetkel lihtsalt täiuslik. Õhtul suur lõke ja kvaliteetaeg igal juhul.
Kõik nautisid looduses olemist :)
Praeguseks olengi aru saanud, et kvaliteetaeg on oluline. Jah, mõne jaoks hõlmab kvaliteeti rohkelt kanget alkoholi, hommikuni jauramist ja valju agressiivset muusikat, teiste jaoks on olulised muud asjad, teised sagedused ja energiad. Kord heideti mulle ette, et ma olen viie aastaga nii drastiliselt muutunud, aga tundsin juba siis, et thank god, et olen muutunud! Läbu-jaanipäevad olidki lahedad, aga need olid lahedad siis, kui ma olin vanusevahemikus 16-23. Siis hakkasin mina muutuma, prioriteedid hakkasid muutuma, elukvaliteet muutus ja väärtushinnangud muutusid. Kõik muutus.
Mu Nunnu!
Laupäeval rappa minnes tervitas meid ühel lõkkeplatsil seltskond, kus pooled olid umbjoobes (kell oli umbes 13:30), vali vene muusika käis (generaatori peal, RMK lõkkeplatsil), liha oli lõkke peal, alkoholipurgid ümberringi vedelemas. See energia, mis sealt õhkus... Huuh! Mõtlesin, et never again! Jah, mulle meeldib tantsida. Aga seda saab teha ilma läbuta. Jah, mulle meeldib nalja teha ja lollitada. Aga sedagi saab teha ilma läbuta. Jah, ma vahel naudin külma õlut (mitte raseduse ega imetamise ajal) ja naudin vahel ka hästi tehtud vesipiibu-mahvi (mitte raseduse ega imetamise ajal), kuid seda kõike saab teha ilma läbuta.

Märka. Ja mõtle!
Ühesõnaga - minu sõnum on jagada oma rõõmu toredast jaanipäevast ning olla tänulik selle üle, et ma olen ajas edasi läinud, täiskasvanumaks saanud, mu väärtused on muutunud ja üle kõige naudin ma koosolemist oma pere, lähedaste ja iseendaga.

You Might Also Like

2 comments

  1. Ägedad mütsid teil Inxuga. Kust pärit? :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh :)
      Minu mütsi leidsin eelmisel aastal Uue Maailma festivalilt ja kui ma ei eksi, siis tegijad olid MadebyMomKnittings (vaata FB'st). Inxu müts on ZizterZ'ite oma (vaata FB'st).

      Kustuta