Vahvad ja õnnelikuks tegevad traditsioonid

laupäev, mai 20, 2017

Traditsioonid on lahedad asjad. Need hoiavad koos. Need panevad tegutsema. Need tekitavad sooja tunde ja ühtse oleku. Need on asjad, mis panevad pingutama, panevad mugavustsoonist välja astuma ja panevad heldinult meenutama.

Mäletan miskit filmi, kus vanemad viisid lapsed nädalavahetusel jälle miskit perega koos tegema ja tüdinenud teismelised küsisid, et miks me seda teeme. Isa vastas: "We're getting memories!" Just selle pärast mulle traditsioonid meeldivadki. Vahel võib olla tüütu organiseerida ja tüütu kodust välja tulla, kuid see emotsioon, mälestus ja tunne on seda väärt. Pärast on nii tore pilte vaadata ja meenutada :)

Ka mina olen pärit sellisest perest, kus meil on ikka mitmeid vahvaid traditsioone. See on alati kvaliteetaeg üheskoos, uued mälestused, toredad pildid, koosveedetud aeg, jutustamised ja jagamised, energiavahetus ja sugulussideme tunnetamine.

Üheks nn traditsiooniks on ka Türi Lillelaadal käimine. Eks see vist on enamike türilaste traditsioon :D Ikka on nii, et kui kedagi näha tahad, siis Lillelaada ajal näed :D Sel aastal oli minu Lillelaat nii teistsugune... Olime pojaga. Kogu tegevuste ajakava, plaanid, käigud ja laadatamised olid esimest korda seotud just tema oleku-plaanide-magamistega ning mitte esmalt minu soovidega. Kift mõelda eelmise aasta peale, mil see Lillelaadal käimine oli viimast korda ainult minu enda otsustada. Nüüd oli teistmoodi.

Nautisin seda päeva koos Triinuga, oma armsa onutütrega, kel on viis nädalat vanem poeg kui meil. Lahe oli meid endid kõrvalt jälgida, kaks titemammat, nagu me oleme : D Kord valvasid mu ema ja õde meie lapsi, et me saaksime Türi coolimas kaltsukas oma ägedad riided ära proovitud. Siis tormasime kiirelt laadalt minema, sest olime näljased, pissi-hädased, lapsed tahtsid kohe-kohe süüa ja meie lisaks vetsus käimisele ka hirmsasti süüa-juua. Siis istusime mu vanemate ehitatava maja hoovis, lapsed rinnal ja vaatasime tõtt, mõeldes, et siin me nüüd oleme, laadal saime olla u pool tundi, ülejäänud aja passime koduhoovis :D Aga tegelt on lahe, nii teistmoodi, ka nii tore! Lapsed olid sel korral isegi samal ajal üleval, uudistasid taaskord teineteist, me saime pilte teha ja neid nunnutada. Unistasime Triinuga juba ammu, et mõnus oleks samal ajal rase olla ja ühevanuseid lapsi kasvatada. Siin me nüüd siis oleme, pojakestega, kel vaid 5 nädalat vahet. Me ise kasvasime Triinuga samuti külg-külje kõrval üles, meie vanusevahe on 2 kuud. Teame, kui tore see on :)

Jah, traditsioonid on lahedad. Lillelaat on meil selline kokku tulemise aeg. Sel korral oli küll veel mõned muudatused, aga ikkagi traditsioon on traditsioon! Neid on meil veelgi ja need hoiavad peret koos, annavad põhjuseid kokku tulla ja ühiselt aega veeta.

Üheks meie traditsiooniks on suvine perereis Eestimaa peal.
Milline on Sinu pere traditsioonid? Nii Sinu päritolupere kui ka praeguse pere? Kui neid võiks veel olla, siis ehk on aeg neid ise luua? Näiteks ühised väljasõidud suvel, munade koksimised kevadel, rabaskäik sügisel ja lumememmede võistlus talvel. Mõelge välja oma pere toredad traditsioonid ja hakake neid täitma :)

You Might Also Like

0 comments