Kõik on kogu aeg olemas

reede, mai 26, 2017

Mulle meeldib see elu paradoks, et absoluutselt kõik on kogu aeg olemas. Nii õnnelikkus kui kurbus. Viha ja armastus. Nutt ja naer. Kõik emotsioonid ja tunded on korraga, samaaegselt kättesaadavad ja me ise valime, mida kasutame, mida tunneme, millega kaasa lähme ja mida võimendame.

Dahab, 2014
Olen ise end viimasel ajal emotsionaalselt natuke ummikusse ajanud. Ma hakkan miskipärast kohe muretsema, kuid see mure-energia pole edasiviiv jõud. See ei kanna lahendusteni, vaid produtseerib seisvat, hoopis teistsugust energiat.
Mäletan üht hetke, mil käisime perega Kristallikambris. Minus oli muretsemise energia, sest mõtlesin sellele, et poja ärkas nüüd üles, kindlasti hakkab ta varsti süüa tahtma.... peas ketras raske energia. Aga siis märkasin seda ja otsustasin mitte muretseda. Mäletan seda hetke nii täpselt, see oli tugev muutus. Mure kadus ja alles jäi õlgu-kehitav olevik ning mõtlesin, et nojah, kui tahab süüa, siis ma lihtsalt annan. Pole midagi keerulist ju!

Pärast selle suhtumise vahetust tundsin end väga teistmoodi. Ja nii olen püüdnud seda rakendada ka hiljem, igapäevaselt. Kui laps peaks magama jääma, siis selle asemel, et keskenduda kogu aeg sellele, et "maga, maga, maga", mõtlen nüüd kergelt, et "tore, kui jääd, aga kui sa ei taha, siis ei pea". Või kui ta magama on jäänud, siis reaktsioonina tahaks tulla kohe mõte, et "maga nüüd vähemalt tund aega", kuid saan sellel sabast kinni ja teen selle ümber: "Maga palun täpselt nii kaua, kui Sul und ja vajadust on."
Käisin just jalutamas temaga ning mõtted keerlesid peas, kui pagana palju asju ma pean ülilühikese ajaga suutma kokku pakkida ja autosse tõsta. Olek tahtis minna virilaks, vinguvaks, haletsevaks, isegi vihaseks ja tundsin ebaõiglust, et mina pean neid asju kõiki tegema. Siis sain jälle endalt sabast kinni ja tegin energia ümber - mõtlesin, et küll ma jaksan, küll ma saan ja ongi lahe väljakutse, mõnus askeldamine. Ning kui hea võib olla autos sihtkoha poole teel olla, teades, et kõik asjad on lahedasti kaasa saanud.

Mäletan, et lugesin juba gümnaasiumis jaatavast ja eitavast mõtlemisest. Olen väga selle poolt, et mõttel on suur jõud ning me peame olema väga tähelepanelikud, mida ja kuidas me mõtleme. On see positiivselt sõnastatud või kutsun ma ise pidevalt kurja kaela? A la "mu laps ei jää haigeks" vs "mu laps on terve". Üks on negatiivne, teine positiivne. Eitav, jaatav. Sellised pisikesed, igapäevased mõttemeele väljendused muudavad energiat tohutult. Need loovad meie õhustiku, meeleolu, suhtumise, energia, toovad vastavaid kogemusi ja seega mõjutavad igapäevast elu.

Kui on raskem hetk, siis tuleb kergelt see enesehaletsus sisse. Vingumine. Virisemine. Hala.
Pane tähele! Muuda, tee ümber. Sõnasta ümber. Ütle endale uusi lauseid. Räägi oma sisedialoogi teistmoodi. Positiivselt. Jaatavalt. Sest elu on täpselt selline, nagu me seda näeme. Väljakutse vs ebaõnnestumine. Proovikivi vs läbikukkumine. Kui elu veeretab kive teele, siis tuleb neist midagi ilusat meisterdada.

Aga kõik algab märkamisest. Kohalolu. Taipamisest. Sest mida ma ei näe, ei mõista, ei kuule ega tunne, seda ei saa ma ka muuta.


Dahab, 2014.

You Might Also Like

0 comments