Kas Sina märkad vaikust?

esmaspäev, aprill 03, 2017

Igapäevaselt kogu aeg tegutseme. Müra on taustal, müra on meie sees. Ise seda tegelikult tähele ei panegi, sest oleme sellega nii harjunud. See on muutunud osaks meist.
Mis "see" täpsemalt?



See, et me muudkui tormleme, askeldame, toimetame, rapsime, kiirustame, tegutseme. Meil on kogu aeg midagi teha - ärkame, vetsu vaja minna, hambaid vaja pesta, duši all käia, juuksed kammida, föönitada, soengusse sättida. Riietuda, meikida, hommikust süüa, kõik vajaminevad asjad kotti pista, auto garaažist välja ajada või ühistranspordi peale tormata. Siis me sõidame, samal ajal vaja helistada, kirjutada, ilmateadet tšekkida, Instasse uus pilt panna, meile kontrollida jne. Me kogu aeg teeme midagi, kogu aeg on meis sees müra, mis ei pruugi väljenduda helis, vaid energias.

Mul on Tallinna kesklinnas üks lemmikkoht. See on üks väike osake sellest tunnelist, mis toob Kaubamaja toidumaailmast välja Viru ja Kaubamaja vahele. Seal on pikk tunnel, kus on muusika. Ja siis kahe ukse vahel on paari meetrine tunneli osa, kus on..... vaikus....
Olen sealt sadu kordi kõndinud, kuid sel talvel, padurasedana rahulikus tempos kõndides, avastasin, et see paarimeetrine osa on maagiline. Seal on vaikus! Vaikus selles siblivas pealinnas, vaikus selles tänavamüras, vaikus selles reklaamilaviinis. Vaikus. Sinna ei kostunud liiklus, sinna ei kostunud muusika. Jäin sinna täitsa seisma ja nautisin nii võimatuna näivat asja Tallinna südalinnas.

Ükspäev jalutasin õues käruga ning tekkis samalaadne avastus. Õues oli totaalne vaikus. Tavaliselt ikka on mingi müra, mingid hääled, mingid "elumärgid", kuid sel hetkel oli lummav vaikus. Ei olnud autosid, mis mööduksid või kuskil kaugel oma teed käiksid. Polnud inimesi ega linde, isegi puud ei kohisenud, sest polnud tuult. Vaikus.



See oli ilus. See vaikus.
Ja veel ilusam oli see, et ma seda märkasin.
Tegin endale pai.
Sest tihtipeale me ju ei märka. Ilusad ja erilised hetked mööduvad ilma, et me neid tegelikult näeksime. Neid märkaksime ja neile tähelepanu pööraksime.
Vahepeal vaatan pojakest ja mõtlen, kui palju tegelikult ka lapsekasvatamises möödub rahmeldades. Kogu aeg on vaja midagi teha, aga kõige väärtuslikumad on need hetked, kui lihtsalt olen ta kõrval, imetlen teda, naeratan talle ja ta mulle vastu naeratab. Või siis, kui ta esimesena naeratab, saades aru, et ma teda jumaldava pilguga jälgin. Siis süda sulab, sest beebi siiras naeratus on üks imelisemaid asju, mida kogenud olen.

Samalaadseid ilusaid vaikusehetki on meil tegelikult ju veel. Kallima vaikne hingamine, kui ta on ööunne vajunud. Hommikune linnulaul, mis läbi avatud akna kostab ja mida me veel, enne sahmerdama hakkamist, kuuleme. Puude praksumine kaminas, mis vajab tõelist vaikusehetke, sest moodne klaas ei lase seda heli eriti läbi. Kiiktoolis kiikumine, laps kõhu peal ja tema soojuse ning hingamise tunnetamine.

Need on pisikesed hetked, mis on nähtavad, kui neile ruumi anda. Kui tahta neid vaadata. Ja kui osata neid näha. Need hetked on kogu aeg olemas, aga kui tihti me neid näeme? Oskust aeg korraks maha võtta, aeg justkui seisma panna ja seisatada, on meil kõigil, kui tahame.


You Might Also Like

0 comments