Iga hetk võib olla eriline

teisipäev, aprill 18, 2017

Taaskord on paus sisse jäänud. Olen kuidagi nii hetkes ja kohal olnud, et pole saanud mahti kirjutada. Jah, arvutis olen pidanud olema ja natuke ikka tööd tegema, kuid seda minimaalselt. Olen nii mitmedki projektid ära öelnud, sest pojake kasvab lihtsalt nii kiiresti ja ma ei raatsi seda tööga jagada. Tööd saan teha kogu aeg ja lõppematult, kuid beebi ei ole enam ühel hetkel beebi, vaid juba täitsa suur poiss.. Niisiis on praegused hetked väärtuslikud ja ma soovin neist võtta maksimumi.

Kevad vaikselt vaikselt näitab end juba. Linnud laulavad, taevas on sinine ja lilledki juba õitsevad, kuid temperatuur on ikka talviselt jahe. Õue vaadates on ahvatlus minna välja juba kevadriietega, aga kui jahedus keres on, saan aru, et kõik pole kuld, mis hiilgab. Taaskord saan sellest aru, sest nii lihtne on end ju maskide, pakendite ja ilusa pealispinna alla peita.

Mina olen seda elult palju õppinud. Seda, et kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Olen saanud haavata ja haiget, olen olnud naiivne ja lootusrikas, teinud otsuseid pelgalt millegi või kellegi välimuse üle. Alles mõni aeg tagasi sain taaskord õppetunni, arvates kellestki hoopis teistmoodi, kui märgid näitasid. Ma olen ostnud "ilusaid" asju, mis ei ole praktilised ega kasutussõbralikud, olen avanud end inimestele, kes näitavad näo ees oma paremat külge, kuid kelle kavatsused ei ole head. Ma olen õppinud, usaldanud, avanenud... Aga nii see käibki.

Täna üritan teistmoodi asjadele vaadata. Üritan näha sügavamale, kaugemale, olla põhjalikum. Kuulata oma päris emotsioone, mitte maskiga kantud sildistusi. Samas püüan ka emotsioonidest üle olla ja näiteks õue minnes kevadjope asemel ikkagi talvemantel panna. Sest - kõik ei ole ju kuld, mis hiilgab.


Ükspäev jalutades meenus mul lugu lapsepõlvest. Olin varateismeline, nii umbes 10-12 ehk. Käisime sugulasega ühes neidudekoolis, mis meil Järvamaal mõni aeg töötas. Igal laupäeval õpetati meile mingeid asju, mida neiud võiksid teada, osata jne.

Mäletan üht laupäeva selgelt. Istusime kõik toolidel ja meile õpetati maniküüri. Kuulsime huvitavat juttu sellest, kuidas ikka küüsi hooldada, lakkida ja lakki maha võtta. Kõik saime endal tol korral ka küüned ilusaks võõbata ning mis oli kõige lahedam - ma sain endale kaks pisikest "pärli", mida siis küüntele panna. Hoidsin neid väga hästi, ühe pisikese krepp-koti sees, et need ära ei kaoks. Mäletan, et nii palju oli neid hetki, mil tahtsin pärleid küüntele panna ja end ilusa ning uhkena tunda, aga ükski päev, hetk, sündmus või ettevõtmine ei tundunud olevat piisavalt eriline. Oli mul neid pärleid ju vaid kaks, mõlema käe jaoks üks ning pidin väga hoolikalt valima.

Valisin ja valisin ning kui ühel hetkel neid lõpuks kasutada tahtsin, olid need kadunud. Kurvastus oli suur, sest olin neid ju tõepoolest hoolega hoidnud ja oodanud seda erilist hetke. Selle asemel, et valida üks hetk ja muuta see eriliseks, ei saanudki ma neid pärleid kanda.

See seik, küll kurb, aga õpetlik, andis mulle kogu ülejäänud eluks tugeva sõnumi - iga hetk on eriline, kui ma otsustan, et see nii on. Kui ma hakkan seadma igasuguseid rangeid nõudmisi ja kriteeriume ning pidevalt seda tõeliselt erilist hetke ootan, siis võib juhtuda, et jään üleüldse ilma... Niisiis on iga hetk just täpselt nii väärtuslik kui väärtuslikuks ma seda pean.


You Might Also Like

0 comments