Minu nõuanded sünnituseks

kolmapäev, märts 08, 2017

Huuh, sünnitus on läbi! Tegemist on imelise elusündmusega, mis näitab, milleks kõigeks on naised võimelised. Me oleme ikka ühed väekad tegelased ning meie beebid, kes selle teekonna koos meiega läbivad, on sama väekad. Uskumatu kogemus :)



Kui ma peaksin oma parimale sõbrannale mingeid nõuandeid sünnituseks andma, siis mis need oleks? Nagu kirjutasin rasedusest, nii mõtlesin, et kirjutan ka sünnitusest endapoolsed soovitused üles:

* vali koht, kus tunned end turvaliselt. 
Tavaliselt on selleks haigla, kuid mina sünnitasin kodus. Jutud, et kodusünnitus on ohtlik ja riskantne, on minu hinnangul eelarvamuslikud. Ma ei ütle, et ühes või teises kohas sünnitamine on "õigem" või "turvalisem". Ma ütlen, et iga sünnitaja peaks vaatama oma südamesse ning tegema selle põhjal otsuse, kus ta sünnitada soovib (eeldusel, et tervis on korras ja meditsiiniliselt ei pea tingimata haiglas sünnitama). Naine ei pea minema haiglasse ühiskonna survel. Kodus on imeline sünnitada ja kui naine tunneb, et see on tema jaoks õige koht, siis nii las ollagi. Tunneta oma südant ja lülita välja ühiskonna arvamus, pealesurutud hinnangud ja hirmuäratavad jutud.

* ümbritse end õigete inimestega.
Huuh, see on minu jaoks üks olulisemaid punkte! Ma olen niiiii tänulik oma sünnimeeskonnale - armsamale, ämmaemandale (Ingrid Kaoküla) ja doulale (Ann Vool). Nende kolme toel sain hakkama iga raskema hetkega ning olen nii tänulik, et nad olid minuga iga minuti. Ma ei oleks üldse ette kujutanud olukorda, kus ämmaemand lahkub mu juurest või veel hullem - vahetub. Doula oli mulle nii suureks toeks tuhudest üle saamisel ning mu armsam oli igal hetkel mu juures. Tema rahustavad ja julgustavad silmad andsid tuge, mida ei saanud anda ei ämmaemand ega doula.

* kui Sul tuleb mingeid hirme-blokeeringuid üles, siis jaga neid.
Öeldakse, et sünnitus on psühholoogiline tegevus eelkõige. Jah, selles on palju füüsilist, kuid seda kõike juhib emotsioon, psühholoogia. Mina sain ise kogeda seda, et kui sünnitegevuse käigus kerkib alateadvusest üles mõni hirm, blokeering, kahtlus vms, siis tuleb seda jagada. Sellest tuleb rääkida, sellest tuleb üle saada, sest vastasel juhul venib sünnitegevus oluliselt pikemaks kui võiks.

* vii end kurssi erinevate aktiivsünnituse asenditega.
Tänu erinevatele koolitustele, kursustele ja joogale teadsin ma erinevaid poose, mida tuhude ja presside ajal võtta. Okei, presside ajal ma enam ise poose ei vahetanud, siis juhendasid mind doula ja ÄE enamuse ajast, kuid tuhude ajal suutsin küll ise veel meenutada õpitut ja varem läbiproovitut. Ja kui ei tulnudki endal meelde, siis olid erinevad asendid ikkagi tuttavad ja lihtsasti järgitehtavad tänu eelnevale harjutamisele/proovimisele. Need leevendasid, pakkusid variatsioone ja vaheldust ning andsid võimaluse tunnetada keha erinevalt.

* varu erinevat muusikat.
Muusikal oli minu jaoks suur mõju, sest see ühel hetkel ergutas, teisel hetkel rahustas. Õige muusika toetab, viib "transsi", aitab keskenduda, samas aitab ka tuhusid üle elada ja toetab liikumist. Tee ise või lase oma meeskonnal valmis teha erinevaid muusikaliste, et siis vajadusel kohe neid muuta, vahetada ja meelepärane leida.

* afirmatsioonid nii paberile kui ka meditatsiooni.
Printisin endale erinevad afirmatsioonid ehk julgustuslaused välja ning panime koju erinevatesse kohtadesse, kust neid hästi nägin. Arvasin, et äkki ma ei vaata neid, kuid paberitest, mõtetest ja lausetest oli rohkem abi, kui arvatagi oskasin. Printisin enda omad välja SIIT.

* õpi selgeks hingamisharjutused.
Minul oli palju abi hüpnosünnituse erinevatest hingamisharjutustest ning ka kundalini jooga hingamisest. Keskendusin sekunditele, loendasin numbreid ning püüdsin olla võimalikult hetkes. Üks hingetõmme sisse, üks hingetõmme välja, üks sisse, üks välja... Ühel hetkel sain aru, et üks tuhu kestab umbes 10 hingetõmmet, siis hakkasin neid loendama ja sain sellest jõudu. Samal ajal korrutasin peas, et "ma suudan, ma jõuan, ma saan hakkama, olen hetkes, üks sisse, üks välja" jne. Kui ka sünnitoetaja või tugiisik teavad neid harjutusi, siis saavad nad Sulle neid ka meelde tuletada.


* joo ja söö vahepeal kindlasti!
Joogile ma mõelda ei suutnud, selle eest hoolitsesid doula ja tugiisik. Tean, et jõin pidevalt, iga tuhu vahepeal. Vesi on oluline ja seda ei tohi unustada. Söömise osas läks mulle sisse banaan, paari ampsu kaupa. Ega ei peagi palju sööma, kuid natuke ikka. See annab jõudu ja uut energiat! Vahepeal võtsin ka 1-2 glükoositabletti, et ekstraenergiat saada. Ei tea, kas mõjus või mitte, ma ei mäleta :D

* kui saad puhata, siis puhka!
Tuhude vahepeal viska pikali, puhka, tukasta. Ma näiteks jäin isegi palli peal magama korraks :D Sünnitus võib olla pikk ja me ei tea kunagi, kui palju tunde veel võib minna. See tähendab, et jõudu peab säilitama ja kui keha vähegi lubab, siis igal minutil puhka.

* pane potentsiaalselt vajaminevad asjad kõik valmis ühte kohta.
Mina haiglakotti ei pakkinud, sest teadsin, et mul pole seda vaja. Panin hoopis kõik potentsiaalselt vajaminevad asjad ühte kasti ja kasti juurde ka nimekirja, et mis seal kõik on. Mõndasid asju me ei kasutanudki, kuid vahel oli hea küll, et olin teatud asjadele mõelnud ning need ühte kohta pannud. Seal olid nii sünnituseks kui ka sünnijärgseks ajaks erinevad asjad nii mulle, tugiisikule kui ka beebile.

* enne meditsiinilist sekkumist "vaata otsa" iseendale ja mõtle oma beebile. Kas tõepoolest on tarvis meditsiiniliselt sekkuda ja Sa tõepoolest absoluutselt mitte üldse ei jaksa ise seda protsessi lõpuni teha? 
Loen erinevaid sünnilugusid ja mulle tundub, et nii kergelt tehakse/lubatakse teha meditsiinilist sekkumist. Kui on vaja, siis on vaja ja siis peabki tegema, aga kui see on põgenemine või lihtsama vastupanu teele minek, siis ma seda ei poolda. Tunnen, et ma pean ju pärast oma lapsele otsa vaatama ja ütlema, kas ma andsin endast maksimumi tema turvaliseks ilmaletulekuks. Kas ma tõepoolest poleks saanud ilma epiduraali või naerugaasita? Kas ma tõepoolest vajasin vete avamist või oksüdotsiini? Ehk oleksin saanud ikka paremini, ilma sekkumiseta? Naised üle maailma sünnitavad loomulikult, kas ja miks mina ei saa hakkama? Mu nõuanne on - enne meditsiinilist sekkumist vaadata oma südametunnistusse ja mõelda, kas tõepoolest muudmoodi ei saa? Taustainfoks lihtsalt - meis on palju rohkem jõudu, kui meie mõistus arvab!

* pärast sünnitust päriselt puhka ja taastu.
Eks oleneb inimesest, kuid minul oli suhteliselt raske lihtsalt puhata, pikali olla ja taastuda. Ma ei oska väga hästi lasta end "teenindada" ja tahtsin kiirelt ise askeldama hakata. Päris raske oli paluda tuua endale vett, lasta endale ulatada ühte või teist ning muudkui "võtta vastu" hoolt ja armastust. Samal ajal tundsin, et keha vajab puhkust ja taastumist, pikali olekut, söömist, joomist, rahu ja magamist. Usun, et mida rohkem naine enda keha ja organismi kuulab ning puhkust saab, seda rahulikum ta on, seda kiirem on taastumine ning see omakorda mõjutab positiivselt nii tema meeleolu, piimakogust ja beebit.

#####

Jah, sünnitus on väljakutsuv nii emotsionaalselt kui füüsiliselt, kuid see on ime. Ime, et me saame niimoodi sünnitada inimese ja ime, et üks inimene niimoodi sünnib! Ilus-ilus kogemus, mida ma kindlasti tahan veel kogeda. Mitte küll kohe nüüd ja praegu, aga kord elus vähemalt veel. Me oleme väekad, Naised!

Ilusat Naistepäeva!

You Might Also Like

4 comments

  1. Aitäh oma loo rääkimise eest. Kas vaatamata sellele, et sünnitasid kodus, lasid lapsele teha tavapärased K-vitamiini süsti ning 3ndal päeval vaktsiinid?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei lasknud teha ei K-vitamiini ega vaktsiine :)

      Kustuta
  2. Nii kena lugu ja ülevaade, inspireeriv, ilus!!!!
    Head nõuanded :)

    VastaKustuta
  3. Väga head mõtted ja nõuanded :)
    Äkki kunagi kirjutaksid ka sellest, miks otsustasid mitte vaktsineerida. Tean, et see on intrigeeriv teema. Ise tegin sama otsuse ning huvitav oleks lugeda ka Sinu mõtteid.

    VastaKustuta