Kodusünnitus kui julge ettevõtmine?

esmaspäev, märts 27, 2017

Olen nii mitmeid kordi kuulnud ühte ja sedasama reaktsiooni, kui inimesed kuulevad, et mul oli kodusünnitus. Nad ütlevad - "julge". Ja mina ei saa aru. Võinoh, eks ma ühelt poolt ikka mõistan, et paljude jaoks ongi kodusünnitus julgustükk, kuid teisalt ma ei saa ka aru. Ütlen kohe ära, et ma ei propageeri 100% kodusünnitust. Ma olen selle poolt, et igaüks peaks sünnitama seal, kus ta tunneb end kõige turvalisemalt ja rahulikumana. Võib-olla seepärast ongi minu jaoks sõna "julge" nii veider selles kontekstis.

Minu väga tore ämmaemand Ingrid Kaoküla
Kodu on meie kindlus, meie kaitse, meie kõige püham paik. Ma mängisin terve raseduse selle mõttega, et kus ma siis ikkagi sünnitada soovin. Uurisin, puurisin, lugesin kogemusi, kuulasin lugusid, visualiseerisin end erinevatesse olukordadesse ja suhtlesin inimestega. Tahtsin selgusele jõuda, et kas kodusünnitus on minu jaoks piisavalt turvaline, kas ma usaldan kodusünnituse ämmaemandat ja doulat või istub minus veendumus, et valges kitlis naised/mehed on need, kes "oskavad" ja "teavad". Vaatasin erinevaid sünnitusvideosid ja aina rohkem tuli minusse teadmine, et ma sünnitan kodus. Elame piisavalt lähedal sünnitusmajale, et kriitilise momendi korral oleksime saanud kähku sinna sõita. Ja vestlemine kodusünnituse ämmaemandaga rahustas mind ikka väga maha - kui rasedus on kulgenud kenasti ja näidud on korras, siis kriitilisi momente naljalt ei tekigi. Ka statistika näitab ilusaid numbreid, mis tõstsid usaldusväärsust veelgi.

Täna, tagantjärele mõeldes, olen ma ikka nii heldinud sellest tänutundest, et sain kodus sünnitada. Jah, kuulsin palju õudus- ja hirmulugusid, kuidas ühel või teisel läks või oleks äärepealt läinud kehvasti, aga sama palju (tegelt isegi rohkem) on ju neid häid ja ilusaid lugusid. Nii on iga asjaga elus, alati leiab näiteid igasugusteks asjadeks. Oleneb, millele keskenduda ja mida tahta kuulda-näha.

See tunne, et sünnitusprotsessi ajal sain omas kodus ringi jalutada. Oma riietega olla. Oma dushi all käia. Oma vetsus olla. Oma muusikat lasta. Oma küünlaid ja viirukeid põletada. Pärast sünnitust saime diivanile pikali visata. Öösel sain omas voodis magada. Oma dushi all taaskord käia. Oeh, uskumatu kui hea! Ei pidanud mingit haiglakotti pakkima, kodust ära minema, võõras keskkonnas olema, valgete seinte vahel olema, võõraste inimestega suhtlema, üldse ei pidanud suhtlema, ei pidanud mingeid protseduure läbima, mingeid võõraid helisid kuulma, ühest toast teise kolima, ei pidanud lapsega kohe autoga sõitma hakkama, ei pidanud võõras kohas dushi all käima, ei pidanud võõrast toitu sööma. Sain olla Omas Kodus, oma kindluse ja turvatunde keskel. Laps ei pidanud samuti kohe erinevate inimeste energiaid tajuma, ei pidanud olema võõras kohas, ei pidanud autoga sõitma, ei pidanud keskkonda vahetama. Ta oli meil kodus, meie omas vaikuses, rahus ja puhastatud heas energias (lasime enne poja sündi kodu veelkord energeetiliselt ära puhastada).

Jah. Minu jaoks oli see õige otsus. Ma ei ütle, et see kõigi jaoks õige otsus on. Igaüks peab ise tunnetama, aga eelkõige on see õige otsus siis, kui naine usaldab iseend, oma keha ja sünnitusmeeskonda. Minu meeskond oli nii hea ja isegi, kui ma ise olin vahel jännis mingite piiravate uskumustega, siis nad toetasid ja aitasid mul üle minna.

Minult on küsitud ka seda, et kuidas see kodusünnitus siis täpsemalt oli?
Mis ma oskan veel öelda? Basseini pumpasime täis, panime elutoa põrandale. Põranda katsime erinevate tekkide-pleedidega. Kasutasin lisaks vanniveele ka seda suurt palli (istusin selle peal ja toetasin ka ülakeha sellele). Tuhusid leevendasin veel doula kaelas rippudes :D ja koos temaga puusi õõtsutades. Vahel läksin dushi alla. Vahel olin käpukil, doula või mu kallim masseerisid mul puusi tuhude ajal. Tuhude vahel viskasin diivanile pikali, puhkasin. Seintele olime kleepinud erinevad afirmatsioonid, mida päris sageli vaatasin ja mida endale korrutasin. Nuusutasin aeg-ajalt lavendli eeterlikku õli, mis pidavat rahustama. Kuulasime erinevaid muusikaid, eriti meeldis mulle reiki muusika ja hüpnosünnituse kursuselt saadud kaks juhendatud meditatsiooni. Muusika oli täpselt nii vali, kui mulle meeldis. Kõik oli hämar, hubane. Õhustik oli üldse nii mõnusalt vaikne, keegi ei jutustanud, ei mulisenud, ämmaemand ei vahetunud, võõrad inimesed ei kobistanud toas sisse-välja, keegi mind ei tülitanud. Aeg-ajalt kuulasime dopleriga lapse südamelööke, mis olid kogu aeg nii kindlad ja tugevad, hea rütmiga. Vaginaalset läbivaatust tehti mulle vähe ja seda ka pigem alles siis, kui ma ise soovisin (kontrollikunn, nagu ma olen, tahan ju teada täpselt, mis seis on). Ehk siis - keegi mind ei surunud kuhugi midagi tegema, mu küljes polnud ühtegi aparaati, juhet vms. Sain liikuda ja teha, mida ise soovisin.

Mida veel öelda? Laps sündis elutuppa keset imelist päikeselist päeva. Pikk öö oli seljataga ja keskpäeval otsustas ta lõpuks tulla. Või siis otsustasin mina lõpuks lasta tal sündida... Imeline. Keegi ei viinud teda meie juurest ära, keegi ei tahtnud temaga midagi teha. Saime meie pisikese Ime kohe sülle võtta, temaga jutustama ja rääkima hakata, teda imetada ja kaisus hoida. Mõõtmine-kaalumine olid teisejärgulised ja said tehtud siis, kui beebi oli mõnusasti söödetud ja esimesed nunnutamised ära tehtud.

Minu eduka kodusünnituse juures mängis loomulikult suurt rolli ka meeskond (võinoh, naiskond) - ämmaemand Ingrid Kaoküla, doula Ann Vool ja mu oma kallim. Anni ja Ingridit julgen 110% soovitada! Doula saab kaasa võtta ka haiglasse, nii et temast on niiiiii palju abi ka siis, kui kodus ei sünnita.

Võttes teema kokku, siis minu jaoks ei seostu kodusünnitus mitte kuidagi sõnaga "julgus". Kui olla endas kindel, usaldada oma keha, meelt, vaimu ja meeskonda, siis pole sel miskit pistmist julgusega. Siis on see loomulik, ilus kulgemine, elu ja looduse rütmiga koos elamine, instinktide kuulamine ja sünnitamine nii, nagu seda tegelikult tegema peaks. See, et haigla on sünnitamiseks "õige" koht, on meile peale pandud uskumus. Mina ei saa aru, et miks ma pean minema "haiglasse", just nagu ei ole rase minu jaoks ka "haige". See selleks, siin tulevad mängu juba erinevad uskumused, veendumused, manipulatsioonid ja süsteem...

Naised, sünnitage seal, kus te päriselt tahate sünnitada. Haigla ei ole ainult koht :)

You Might Also Like

2 comments

  1. Ja nii ongi :) Julgusega pole siin midagi pistmist. Mina pean (hull)julgeiks neid, kes julgevad minna haiglasse sünnitama. Uus maale laskuv hing tunneb ju ära võõrad energiad tema ümber. Enamus juhtudel sünnitus jääbki siis toppama ja ei liigu kuhugi. Ja siis on juba lihtne sekkuda. Veed lahti ja muu stimulatsioon. Kas nii oleks läinud ka turvaliste koduseinte vahel? Vaevalt. Aga siin sõltub see juba jah sellest, kus naine end turvaliselt tunneb. Haiglas või kodus. Minul polnud küsimustki. Ja 2 korda olen imelise Ingridi toel kodus oma lapsed ilmale toonud. Viva la vida!

    VastaKustuta
  2. Keegi ei sünnita haiglas, sünnitatakse sünnitusmajas. Ja see on küll iganenud arusaam, et sünnitusmajas sunnitakse sind millekski. Keegi ei võta ka seal su last ära ega taha temaga midgai teha, kui sa ise oled öelnud, et seda ei soovi. Keegi ei sunni sind olema nõus vete avamise või üldse mitte millegagi. Kodutoitu ja oma voodit seal jah tõesti pole, aga enamus negatiivseid argumente nö "haigla" vastu on paraku mingid emade-vanaemade räägitud müüdid, mis tänapäeval enam paika ei pea (olen sünnitanud nii 90ndate alguses kui 2000ndendate keskel ja erinevus kusjuures samas haiglas oli 100%)

    VastaKustuta