Igas päevas on midagi ilusat

neljapäev, veebruar 23, 2017

See hetk.... see oli üks nendest hetkedest, mis jääb meelde terveks eluks. See oli üleeile umbes 8 hommikul. Päike tõusis, päev algas. Ma tulin ülevalt korruselt alla, alumine korrus oli nii puhas, nii korras - mul on imeline armsam! Iga asi oli omal kohal, kõik oli justkui täiuslikult sätitud. Tõmbasin kardinad eest, et puude vahelt paistvat päikest veelgi enam tuppa lasta. Panin padjad maha, istusin nende peale. Rüüpasin toasooja vett, vaatasin õue, nägin linnukesi meie akna taga olevat söögipoolist uudistamas. Taamal ehitatakse uut maja, kuid töömehi polnud veel näha. Lumi katab maad. Kõik on karge, värske, uus.



Vaatasin ringi ka meie kodus. Selles kodus, mida iga päev aina rohkem armastan, jumaldan. Kõik on nii ilus, nii hele, nii puhas, nii korras. Nii minu maitse. Minus on meeletu rahu. Kõik on nii hästi. Olen niiiiiii õnnelik. Kuulen, kuidas mu armsam askeldab üleval hommikusi toimetusi. Vaatan oma paljaid jalgu ning mõtlen, et kas peaks villased sokid jalga panema või mitte. Otsustan, et mitte, sest esiteks pole mul külm ja teiseks ei taha ma end liigutada. Ma ei ole üle üksi. Minu süles on meie vastsündinud beebike, kes magab nii õndsat und pärast hommikusööki.

Kõik on lihtsalt täiuslik. See hetk. See on See Hetk, mõtlen. Hetk, mis jääb meelde ja mis on lihtsalt nii ilus, nii täiuslik. Ma olen omas kodus, sünnitus on möödas ja ma olen nii tänulik, et sain kogeda kodusünnitust, just nagu planeeritud. Minu süles on meie laps, kuulen oma armsamat toimetamas ja kogen sügavat õndsusetunnet. Elu on ilus. Ja prioriteedid on nüüdsest hoopis teised. Mõistan, et nüüd algab uus, teistsugune elu. Uute prioriteetide, plaanide, ajagraafiku, sündmuste ja väärtustega.

Neid hetki on tegelikult meie päevades rohkelt. Vahel tundub, et pole, sest ootame pidevalt midagi erilist. Jah, lapse sünd keerab prioriteedid tõepoolest hoopis teise suunda, aga tegelikult on neid imeliselt maagilisi hetki meie elus palju. Mäletan, kui olime Sardiinias ühel noortevahetuse projektil. Istusime ühe jõe ääres, mäed ümberringi. Päike paistis, tuju oli hea, seltskond suurepärane ja kõik oli ideaalne. Ja siis ütles üks: "Kui nüüd veel külma šampust ka saaks, siis oleks küll ideaalne!" Mäletan, et mõtlesin juba tol korral ja olen endiselt seda meelt - kõik on alati täpselt nii ideaalne kui ideaalne me ise lubame asjadel olla. Tahtes pidevalt miskit muud või "kui nüüd oleks veel ka see....", siis jääbki alati täiuslikest momentidest nõks puudu.



Aga tegelikult on elu koos oma pisikeste hetkedega alati palju täiuslikum kui meie kriitiline meel seda tunnistab. Kui lubame just neil hetkedel, mis elu meile annab, olla nii puhtad, nagu nad ilmnevad, siis kogeme täiuslikkust palju suuremas mahus. Siis hakkame nautima neid hetki ilma kriitika või miskise igatsusenoodita ja õpime aktsepteerima täiuslikuna seda, mida meile antakse. Ja sealt tuleb tänulikkus, armastus, rõõm, alandlikkus, positiivsus, elu nautimine ja optimism. Tahtes kogu aeg midagi, mida meil hetkel pole, kogeme rahulolematust, piisamatust, puudust ja tunnet, et kunagi pole good enough.

Vahel esitan õhtuti endale küsimuse - mis olid need imelised momendid tänases päevas, mida jään meenutama ja mäletama? Esimese hooga ei pruugigi klassikalise argipäeva puhul midagi meenuda, aga kui mõtlema hakata, siis tuleb alati mitu-mitu ilusat hetke meelde. See näitab mulle iga kord, et kuigi esmapilgul võib päev tunduda tavalisena, on selles alati olnud ilusaid momente, mis just selle päeva eriliseks muudavad. Vaja on vaid fookust suunata, silmaklapid avada ja ilu vastu võtta.

You Might Also Like

2 comments

  1. Palju õnne pisikese sünni puhul.

    VastaKustuta
  2. Soojad õnnitlused perele! Lapse sünd on kõige erilisem sündmus maailmas! :)

    VastaKustuta