Emaduse esimesed õppetunnid

esmaspäev, veebruar 27, 2017

Iga päev arenen. Kasvan. Muutun.
Olen varasemalt olnud suur plaanipidaja. See tekitas minus ju turvalisust. Ma tean, kuidas asjad lähevad ja mis järgmiseks ette tuleb.
Enam nii pole.
Elu teeb ise omad plaanid, nagu ikka, aga nüüd kogen ja tajun ja näen seda igapäevasemalt kui kunagi varem.

Foto autor on Triin Maasik. (triinmaasik.com)

Täna näiteks oli minul plaan, et teeme lapsele vanni. Praegu on kell aga 00:15 ning ma istun keset elutoa põrandat oma magava pere keskel. Armsam magab, lapseke magab ja koer magab. Nad kõik kustusid siia meie pessa elutoa põrandal ning patt on neid sealt hetkel äratada. Ootan, kuni pojal unetsükkel läbi saab ja ta süüa soovib ning siis saab kähku voodisse ümber kolida.

Tabasin end aga mõttelt, et see praegune hetk on ideaalne näide emaks kasvamisest. Mina võin teha plaane, aga need ei pruugi üldse nii minna. Ja ma pean sellega toime tulema. Selle asemel, et mõelda, mida "mina" tahan, pean fookuse oluliselt rohkem suunama laiemaks. Mida tahab meie laps? Mida tahab minu armsam? Mis on hea tervele perekonnale? Kas on mõistlik neid kõiki siin praegu üles ajada ning oma jauru jätkata, piiridest-raamidest kinni hoida ja nad kindlasti voodisse ajada, sest "nii ju peab"? Mis vahet sel tegelikult on, et me terve perega poole ööni siin vaiba peal oleme? :) Kõigil on ju hea, soe, mugav, turvaline, mõnus. Uni on magus ja piirid seame me tegelikult ju ise.

Ärritumise asemel, et asjad ei läinud nii nagu ma plaanisin, naudin ma parem seda vaikusemomenti. Tean, et peaksin magama, kuid ..... nii hea on hetkeks "üksi" olla. Vaikuses. Vaadates neid iludusi enda ümber. Süda läheb härdaks. Olen nii tänulik. Olen nii õnnelik. Minus on nii palju armastust, et pisarad tahavad silma tulla. Minu pere!

You Might Also Like

0 comments