Eksid - kas nendega peaks suhtlema või mitte?

teisipäev, veebruar 07, 2017

Eile puudutasin blogis põgusalt eksidest kirjutatud artiklit ajakirjas Anne & Stiil. Ajakirjas jagavad erinevad inimesed oma kogemusi ja mõtteid ning ka psühholoogid ütlevad sõna sekka.

Veebruarikuu Anne & Stiil 2017

Hakkasin ka ise mõtlema, et mis see minu seisukoht siis seoses ekskaaslastega on... Mõtlesin ja mõtlesin ning mina leian, et on väga ilus, kui kaks täiskasvanud inimest suudavad pärast paarisuhte lõpetamist edasi normaalsel, isegi sõbralikul tasandil suhtlema jääda. Eelkõige arvan ma, et suhtlus võiks olla elementaarselt "normaalne" - viisakas, rahulik, austusväärne. See, kas ta on sõbra-tasandil ning kas ja kui tihti lävitakse, oleneb juba paljudest asjaoludest. Kindlasti on määravaks see, kuidas ja miks lahku mindi; milline oli terve paarisuhe; kas ja kui palju teineteisele haiget tehti; kas ja mil määral on partnerid teineteisest üle saanud ja eluga edasi liikunud ning kas teise peale kantakse endiselt vimma-etteheiteid.

Tean mitmeid, kes lahku minnes "kustutavad" eksi oma elust täielikult, teda igal pool sotsiaalmeedias blokeerides ja ka ühiseid sõpru-tuttavaid täielikult vältides. Mina sellise käitumise poolt ei ole ega suuda ka aru saada, miks see on vajalik. Inimene, kellega oldi kunagi paarisuhtes, oli ju teatud perioodi niivõrd oluline ja lähedane mu elus. Miks ma peaksin talle selle pärast selja pöörama, et ta enam minu partner pole?

Jah, kui süda on kohutavalt haiget saanud ja pettumus suur, siis valu ja viha ei luba tolle inimese vastu puhas ja sõbralik olla. Siis on tõenäoliselt vaja päris palju nii aega kui ka endaga tegelemist. Miks endaga tegelemist? Sest mina arvan, et kui ma kellegi vastu vimma, viha, süüdistusi ja etteheiteid kannan, siis eelkõige kannatan ma ju ise. Mina olen siis see, kelle sees need emotsioonid on. Ning see on koht, kus lisaks endaga tegelemisele tuleb minu meelest võtta ka vastutus. Vahel ei tundu petmised ja valusad mahajätmised kuidagi "minu süü" olevat, kuid suhtes on alati kaks osapoolt. Alati. Kui ei ole ruumi valusateks kogemusteks, siis neid ka ei ole. Kui need tulevad ning süda murdub kildudeks, siis ainult teise süüdistamise asemel peaks ka endale otsa vaatama. Mida mina tegin või jätsin tegemata, et lahkuminek aset leidis? Mis rolli mina kannan? Mis on minu vastutus? Mida teise käitumine minule näitab ja mida ma sellest kõigest õppida saan?

Just see vastutuse võtmine, endaga tegelemine ja elus edasi liikumine on minu hinnangul märksõnad, kuidas ekspartneriga sõbralikud suhted luua. Lahe minu meelest, kui ekskaaslased on omavahel sõbrad, saavad vahel kokku, jutustavad, elavad teineteise eludele kaasa jne. Tean mõndasid, kes on eksidega oluliselt suuremad sõbrad kui paarisuhtes olid. Tean ka mõndasid, kes käivad 4-kesi läbi - ehk mõlemad eksid oma uute kaaslastega on neljakesi head ja suured sõbrad. Eks see on pigem erand ja saab toimida ainult siis, kui mõlemad on päriselt eluga edasi läinud ega süüdista teineteist minevikus toimunu pärast, ükskõik mis ka juhtus.

Rohkem on kahjuks neid, kes on eksiga tolerantselt viisakad, aga ei midagi enamat. Nojah, pigem külm neutraalsus, aga vähemalt ei ole negatiivsust. Mõni leiab, et minevik on minevik ja miks ta peaks sellest suhtlemise näol kinni hoidma. Teine leiab, et too inimene oli talle minevikus nii kallis, miks ta peaks temast lahti laskma. Kolmas leiab, et kui teine enam paarisuhtes olla ei taha, siis ei pea ta üldse tema elus olema. Lähenemisi on erinevaid, sest ka asjaolusid on nii erinevaid.

Minul endal on suhteliselt kenad suhted ekspartneritega. Mõnega saan paremini läbi, suhtleme rohkem, mõnega harvem, aga viha ei ole kellegagi. Olen kõrvalt näinud suuri kättemaksuplaane ja lausvihkamist ning need teevad mind kurvaks. Õnneks mu oma eksidega nii pole, kuid siinkohal peab paika ütlus: "What Susan tells about Sally tells more about Susan than about Sally". Ehk et see viha ja kättemaks asub selle inimese südames, kes vihkab ja kättemaksu haub. Mürk, mida ise sisse joon, teist ju ei mürgita.....

Nii et kui Sa ei suuda oma ekspartnerile mõelda, tema nime öelda, tema õde tänaval kohata või teie ühisest tripist pilte vaadata, siis peatu ja mõtle - miks? Järelikult on miski veel Su sees, mis vajab lahendamist. Mis vajab lahti rääkimist, kirjutamist, arutamist, nutmist. Midagi, mis kipitab ja haavab. Ehk saad temaga rääkida? Talle kirja kirjutada (mida Sa ei pea ära saatma) või näiteks kellegagi sel teemal rääkida? Vahel me ei teagi, mis ja miks meid häirib, kuid näiteks Rännak on hea viis selle teada saamiseks. Minagi avastasin alles mõned kuud tagasi endas suure kurbusekolde seoses ühe ekspartneri käitumisega, mis mu sisse alateadlikult jäänud oli. Rännaku-meetodiga sain selle endast välja, kogesin teise seisukohta, saime teineteisele andestatud ja nüüd on parem mul olla :)

Tahaksin öelda "Elagu eksid!", sest absoluutselt iga inimene meie eluteel on meid mõjutanud, muutnud, paremaks teinud, kasvatanud, meile ilusaks peegliks olnud, elukogemusi pakkunud, õnnelikke hetki kinkinud. Me oleme täna just need, kes oleme, tänu oma minevikule. Mida lähedasem on keegi meile olnud, seda suurem on olnud ka tema mõju meile. Ja isegi, kui oleme kogenud valu ja pisaraid, siis mina usun siiralt - ka need on olnud millekski head. Nii et sidudes praeguse jutu oma eilse postitusega - oleme tänulikud, heidame kõrvale viha ja vimma, kasvame seespidiselt suuremateks ja paremateks inimesteks, avardame oma südameruumi ja saadame armastusevõnkeid absoluutselt kõigile!

Kõlab ehk nagu usuhullu jutt, aga tegelikult olen lihtsalt armastuse-usku :)

You Might Also Like

0 comments