Tänulikkus käesoleva hetke eest

esmaspäev, jaanuar 30, 2017

Oeh, vaatan aknast välja ja hommikuse talvevõlumaa asemel on mustad puud ja vettinud maapind. Vaatan sotsiaalmeediasse ja seal on pildid maailma eksootilistest paikadest, kus mu sõbrad-tuttavad hetkel puhkamas on. Selline tunne on, et kõik on kuskil ära, üks põnevamas kohas kui teine. Tõenäoliselt on mul see tunne, sest ise ei saa ju minna.... Olen viimastel aastatel talviti alati mitmeid nädalaid ära olnud, tehes kas ühe pikema või kaks lühemat reisi. Eelmisel aastal Aasias küll ei käinud, valikusse jäid Hispaania ja teise reisina Tenerife, kuid üle-eelmisel aastal olin Egiptuses ja Balil.

Balil 2015

Oeh.... Tahaks ka. Asi, mida ma tõesti praegu igatsen, on reisimine. Tahaksin seigelda Aasiasse, Lõuna-Ameerikasse, Aafrikasse... Käia põnevates kohtades, avastada uusi maid, nautida PÄIKEST, soojust, merevett, rannaliiva, lainekohinat, puutumatut loodust, võõraid keeli, värvikaid rahvusi ja uusi maitseid toidukultuurist. Tahaks tunda seda särinat mu sees, kui pakin kohvrit, mõtlen mida kaasa võtta ja mida maha jätta, googeldan sihtriigi kohta ja loen arvustusi kohtadest, mida piirkonnas külastada. Mu keha mäletab nii hästi veel seda ootusärevust, kui aeg on kätte jõudnud ja peab hakkama sättima end lennujaama poole. See lahe check-in tegemine, kohvri ära andmine, turvakontroll ja lennukile minek. Jah, pikk lend veel ees, kuid see kõik on seda väärt..... Maandudes linnatulede jälgimine - millisena see uus sihtkoht meid vastu võtab? Soe pahmakas õhku lennukist väljumisel. Või kui veel ei saanud, siis soe pahmakas õhku näkku lennujaamast väljumisel. Olemegi kohal.... mis meid ees ootab? Mis seiklused tulevad? Kuidas elu meid kohtleb? Keda kohtame? Kus käime? Mis kogemusi saame? Kuidas kõik sujub?

Nii põnev, nii põnev! Reisiväsimus, mis hotelli jõudes võimust võtab ja jalust niidab, kuid mis ei lase ka väga sügavalt magada, sest ärevus on suur. Hommikul esimese asjana akna juurde - mis vaade avaneb? Mis lõhn siin on? Mis aura, mis energia? Kuidas ma end siin tunnen - kas miski kuskilt häirib või tunnen end kui kodus?

Jaaa.... ma igatsen reisimist. Igatsen väga. Pime aeg Eestis ei ole mulle juba mitmeid aastaid väga kerge olnud. Kunagi ammu ei mõelnud sellele nii palju, aga viimased umbes viis aastat olen küll proovinud talvisel ajal võimalikult palju ära olla. Ega seda palju ei ole juhtunud, sest ma ei ole suutnud oma elu veel niimoodi sättida, et saaksin 3-5 kuud Eestist ära olla. Ikka on olnud kas töö- või kooli kohustused, mis pole lasknud minna. Või on need ainult vabandused? Kui tõeliselt tahan, siis leian ka võimalused.

Käisime Indias kunagi, elasime seal 6 kuud. Tahtsime, võtsime kätte ja tegime ära. Nii äge aeg oli! Nüüd olen teinud 3-nädalasi reise, kuid unistus on ikka novembrist-aprillini Eestist ära olla. See pimedus, must värv, jahedus, libedus - need on liiga muserdavad mulle. Jah, on ka imelisi talveilmasid, aga need on ju pigem erandid...

Praegu tunnen seda pimeduse kurba mõju vist sedavõrd rohkem, et reisima minna ei saa. Mitte lihtsalt, et "pole raha" või "pole aega", kuid lihtsalt ei saa. Rasedus on juba nii lõpusirgel, et ei saa. Ja ehk see "ei saa" tekitabki rohkem tahtmist minna. Veel suuremat ahastust, et sel aastal ei saagi... Pean terve selle pika pimeda perioodi ära kannatama. Tundub, nagu vinguksin ja oleksin päris hädas. Mõni päev olengi, aga väga hull ka tegelikult pole. St reisida tahaks tohutult, aga kuna mul on mõnus pesapunumise aeg ja tunne ning kuna meil on nii äge kodu, siis olen nautinud ka kodust olekut. Viibides suhteliselt palju ka kodukontoris, olen saanud nautida neid valgeid hetki, mida iga päev on pakkunud. Kui näen päikesekiirt, tõusen püsti ja pööran pea sinnapoole. Lähen käin jalutamas, vahetan kodus asukohta, kus arvutis olen. Ehk siis olen püüdnud igapäevaselt ikkagi mingi valguse koguse kätte saada, kasvõi minimaalse. Ja kui väljast valgust ei tule, siis olen teinud koduse oleku mõnusaks - küünlad, kamin, viirukid, muusika. Pesa tunne on ka hea, siis ei olegi vahet, kas kell on 16 või 21, ühtmoodi pimedus õues on OK.

Kuigi praegu läheb juba vaikselt valgemaks! Ütlen tihti aitäh selle valguse eest, mis hommikuti juba on. Või õhtuti - kui kell 17 on küll hämar, aga mitte kott-pime. Näen seda, märkan seda, tänan seda.


Igaljuhul, jah. Kahe äärmuse vahel pendeldamine on hetkel mul märksõna. Olen Kaalude tähtkujus, see äkki lisab veel hoogu juurde :) Olen nii kade kõigi peale, kes kuskil kaugel sooja meretuult palmi all naudivad, aga samas ei vahetaks praegust eluperioodi ka millegi vastu. Beebike tuleb, õnn on südames ja tegelikult ka teadmine, et küll me reisime. See on ainult üks talv nõnda, järgmisel talvel oleme kindlasti juba kolmekesi kuskil palmi all :) Nii et on küll ilusad need reisipildid, aga minu kasvav kõhuke ja lapse liigutused on veelgi ilusamad. Iga asi omal ajal ja maailm ei kao kuhugi.

You Might Also Like

0 comments