Miks nii paljas?

neljapäev, jaanuar 12, 2017

Eilne lapsesaamise postitus on olnud vägagi populaarne. Eks see teema ole selline, mis tekitab huvi, diskussiooni ja arvamusi. Kuigi olen saanud ainult positiivset ja julgustavat tagasisidet, tunnustust ja armastust, siis ikkagi on kindlasti ka neid, kes mõtlevad, miks ma nii avalikult ja avameelselt oma eraelust ja üldse perekonnast rääkima pean.

Pean tunnistama, et endal on ka vahel see küsimus. Tekib hirm, ärevus, ebakindlus.... Kas ikka peaksin? Ehk jätkaks nii nagu seni, midagi suurelt rääkimata. Samas tunnen, et siis ei muutu ka miski. Kui kõik kardavad, vaikivad ja asjadest avameelselt ei räägi, siis ei muutugi samasoolised paarid, nende suhe, lapsed jne ühiskonnas tolereeritumaks. Kui neid justkui pole, siis ei pea nendega ju ka arvestama, neile mõtlema või nendest lähtuvalt mingeid otsuseid tegema.



Mind väga kõnetab lause: "She threw away all of her masks, and put on her soul." Eesti keeles tähendab see siis, et "ta viskas minema kõik oma maskid ja pani ette oma hinge". Ma tunnen, et sel blogil, enda avamisel ja jagamisel on mõte ainult siis, kui ma teen seda südamest. Hingest. Siiralt. Jah, ka mina võiksin ajada siin tavapärast mida-täna-tegin juttu, hoida peal igasugu maske, rääkida oma pereelust sedavõrd anonüümselt, et mu partneri sugu jääb arusaamatuks, olla aktiivne ja lõbus ja .... maskidega. Ma olen seda kõike olnud. Alati naeratav, õnnelik, rõõmsameelne, teistele meeldida sooviv. Enam ma ei taha nii. Ei jaksa, ei viitsi, ei näe sel pointi. Ma olen see, kes olen ja just sellest südame-kohast siin end jagada soovingi.

Loomulikult on hirmus. 
Loomulikult tekib küsimus, kas peaks. 
Aga nagu ülevalpool juba ütlesin, siis ma näen sel kõigel suuremat ühiskondlikku vajadust. 
Armastus on armastus ja see ei peaks olema kuidagiviisi lahterdatud, sildistatud, piiratud, raamistatud. Kui ma olen vait ja sellest kõigest ei räägi, siis ma toetan sellist mõtteviisi. Aga minu süda ütleb ju selgelt, et armastust ei pea varjama. Seda ei pea peitma. Seda ei tohi salata.

Teine lause, mis mind kõnetab, on see: "Beauty begins the moment you decide to be yourself." Ehk "ilu algab hetkest, mil otsustad olla Sina Ise". Minu jaoks on see taaskord tugev sõnum ja julgustus olla Mina Ise. See, kes ma päriselt olen, mitte see, kes ma peaksin olema; kes ma võiksin olla või keda ühiskond tahab, et ma oleksin. Raamidesse ja massi kuulumine on turvaline ning tekitab kindlust, sealt millegagi eristumine automaatselt vastupidiseid reaktsioone. Aga vabadus, mis maskide alt pääsemine endaga kaasa toob, on seda "hirmu" ja ärevust väärt!


You Might Also Like

0 comments