Miks lähedus nii hirmutav on?

esmaspäev, jaanuar 09, 2017

Jaanuarikuu ajakirjas Sensa kirjutasin lähedusest. Sellest, et erinevad uuringud on näidanud, et inimese üks põhivajadustest on lähedus, aga samal ajal, kui seda nii väga vajame, seda ka kardame. Me tahame ühendust, sidet, armastust, lähedust, aga loome endale alateadlikult kaitsemüüre ette. Miks? Miks me muudame end õnnetuks ja üksikuks, vältides tõelist lähedust?


Eestlaste jaoks on lähedusekartus eriti aktuaalne teema. Pole midagi uut situatsioonides bussides, kus kõik istuvad eraldi istmetel, vaatavad aknast välja ja väldivad silmsidet absoluutselt igaühega. Või ühistranspordis, kus teisega võidakse külg-külje kõrval koos seista, teda tegelikult nägemata. Meile ei meeldi väga kallistada, eriti kaugemalt tuttavate ja võõrastega. Väldime silma vaatamist, endast liiga avameelselt rääkimist, teisest liiga sügavalt huvitumist. Me eelistame oma ruumi, privaatsust, õhku ja vabadust. Majad ehitame piisavalt kaugele, piknikutekki maha laotades veendume, et oleksime teistest ikka eraldi ja ka rannas tahame leida omale privaatset kohta. Naabritega hoiame suhted jahedad, trennikaaslaste nimesid ei tea ja tervitusest sügavamaks vestlust viia ei soovi.

Sama kandub üle ka paarisuhtesse – lahe on käia aeg-ajalt kohtingutel, nautida füüsilist aktiivsust, suhelda virtuaalselt. Koos elama kolimine on juba järgmine tase, aga ka seal on võimalik hoida turvalist mitte-liiga-lähedal mustrit. Me justkui oleme koos ja armastuses, jagame elu ja ühiseid väärtusi, aega ja raha, aga teeme seda kõike teatud distantsilt. Õhtuti vaatame televiisorit või käime hoolega trennis, nädalavahetuseti sõidame maale või kutsume külalisi. 

Südames kipitab üksindus, nukrameelsus ning hingeline vajadus armastava ühenduse järgi partneriga, kuid need emotsioonid saab kergelt erinevate tegevuste alla ära matta. Irooniliselt tekitab üksildusetunnet just see sama kaitsemüür, mida endal kiivalt ümber hoiame ja mille abil väldime liiga sügavaid vestlusi, teise ees emotsionaalselt ja hingelist alastiolemist ning enda tõelist avamist. Just see sama kaitsemüür hoiab meid eemal potentsiaalsest südamevalust ja hingehaavadest, aga ka tõelisest lähedusest, armastusest, ühendusest.

Lähedus on miski, mis on meile nii oluline.
See on õnnelikkuse allikas. Lähedus armsamaga.
Irooniliselt väga paljud tõukavad alateadlikult kallimat endast eemale.

Ma ise olen arvanud endast kui avatud südamega inimesest. Mulle on kord isegi öeldud, et olen kui avatud raamat, mida kõik lugeda saavad. Jah, seda tunnistan küll, et kui miski mulle meeldib või ei meeldi, siis seda on lihtne aru saada. Arvasin kogu aeg, et olen inimene, kes laseb endale kergelt ligi. Kes on avatud, suhtlusaldis ja et mul pole lähedusega probleeme.

Tänaseks olen aru saanud, et varem polnud keegi minust lihtsalt piisavalt palju huvitunud. Mind mõista soovinud. Tahtnud teada, kes ma siis tegelikult ikkagi olen, mida mõtlen ja kuidas maailma näen. See piir, mida eelnevalt olen enda suunas tundnud, on jäänud mu mugavustsooni ja tekitanudki tunde, et oh, küll mina olen üks avatud inimene.

Nüüd on lood aga teistsugused. Olen avastanud, et pole see teise inimese endale päriselt lähedale laskmine üldse nii lihtne teema! Täpselt nii, nagu ma artiklis kirjutasin, eeltööd tehes lugesin ja ka allikatega suheldes kuulsin - me kardame lähedust, sest see toob üles riski saada haiget, jääda naerualuseks, näidata enda nõrku või haavatavaid külgi. Lihtsam on ju hoida distantsi, suhelda selliselt, et endal on mugav ja näidata nii isendale kui ka teisele vaid oma positiivset poolt (aga sedagi distantsilt, eksole!).

Endale lähedale laskmine on nii raske, sest nõuab maskide maha võtmist. See tähendab enda avamist, haavatavaks tegemist, kaitsemüüride alla laskmist. Oma tõelise mina näitamist ja riskeerimist, et see ei pruugi teisele meeldida. Mina ei pruugi teisele meeldida. Olla nõrk, habras, üdini aus ja rahul sellega, kes ma päriselt olen, on suur väljakutse. Seetõttu ongi lähedusehirm seotud madala enesehinnangu ja nõrga enesekindlusega.

Ka Osho kirjutab oma raamatus “Lähedus”, et armastus, ja ka lähedus, on julgus ja valmisolek vähemalt ühe inimese juures täiesti alasti olla. See tähendab teadmist ja kindlust, et meid armastatakse ja mõistetakse täpselt sellisena, nagu me tegelikult oleme, ja nii kaob ka hirm.

Jaanuarikuu Sensa ootab lugemist :)

* Kuidas lähedusekartusest üle saada?
* Mis on läheduse tekkimise eelduseks?
* Millised on teiste inimeste kogemused?
* Mida soovitab paariterapeut?

Loe lähemalt jaanuarikuu Sensast :)



You Might Also Like

0 comments