Teekond enda väärtustamiseni

teisipäev, detsember 06, 2016

Olen endale viimasel ajal nii sageli öelnud tubli. Olen end kiitnud. End tunnustanud. Miks? 

Sest esimest korda elus olen ma end väärtustama, hoidma ja oma keha märke tõsiselt võtma hakanud. Mõtlesin pikalt, et kas see väärib kirjutamist või mitte, aga siis jõudsin järeldusele - kui see oli minu jaoks aastaid nii loomulik, et end alla surusin, siis võib-olla on ka teiste jaoks. Ning ehk minu kogemuse jagamine paneb kasvõi mõnda inimest mõtlema selle üle, kui palju me siis igaüks päriselt oma keha kuulame, seda väärtustame ja tõsiselt võtame.

Mida ma pean enda väärtustamise all silmas?


Eelkõige oma kehatundmuste ja tajude märkamist ning tõsiselt võtmist. Varem olin ma selline tüpaaž, kes surus oma vajadused, soovid jne väga kergekäeliselt alla. Kasvõi väikesed näited - kui pidin valima, kas jooksen bussi peale või jalutan ning ootan rahulikult järgmist, siis valisin esimese. Kui pidin valima, kas jään kohtumisele 5 minutit hiljaks või lähen ostan endale vett, siis valisin esimese. Kui pidin valima, kas keegi ootab mu järgi mõned minutid ja ma lähen käin WC's ära või olen viks ja viisakas ega lase enda järgi oodata, siis jah - valisin viimase.

Ehk siis, nagu näete, koorus välja suhteliselt kurb muster - ma surusin iseenda vajadused alla, et vastata ühiskonna normidele, olla tubli, korralik, õigeaegne jne. Ma ei väärtustanud oma vetsu minemise vajadust, oma tekkivat joogijanu ja veepuudust, oma nälga või kehvalt madalale langevat veresuhkurt, ma ei planeerinud oma päevadesse sisse lõunapause, ma ei aktsepteerinud hilinemist või ausalt kohtumise keskel ütlemist - ma vajan vetsu minekut või teise klaasi joogivee küsimist.

Nüüd olen muutunud.


Olin enda üle lausa pisarateni uhke, kui riskeerisin bussist maha jäämisega, kuid otsustasin astuda ikkagi ühte kohvikusse sisse ja vetsus käia. Ma lihtsalt ei olnud nõus iseendale, oma kehale ja beebile tegema seda, et kannatad pissihäda järgmised 30 minutit.

Või olin enda üle nii paganama uhke, kui võtsin vastu otsuse jääda astroloogia-kursusele 10 minutit hiljaks, sest käisin läbi poest ja võtsin endale salatit kaasa. ma lihtsalt ei olnud nõus iseendale, oma kehale ja beebile tegema seda, et ei söö järgmised 2,5h ning siis asun sööma liiga hilisel õhtutunnil.

Hiljuti oli juhtum, kus pidin valima - kas jõuan kohtumisele õigeaegselt või võtan mõned ekstra minutid enda jaoks ning käin Solarise toiduosakonnast läbi, võttes endale suure pudeli vett ja tervisliku toorbatooni. Tundsin, et veresuhkur langeb ning joonud olen vähe. Hetkeks oli minus kõhklus - kumb on õige käitumine?! - kuid siis teadsin - ma ei loobu oma keha kuulamisest. Need 3-4 minutit, mil hiljem jõudsin, on kahtlemata seda väärt. Loomulikult on olukordi, kus hilineda tõepoolest ei saa ning loomulikult on minu enda õppimine see, kuidas arvestada sellega, et mul võib kuluda 5 minutit rohkem. Aga olen protsessis :)

Esimene samm selles protsessis ongi see enda väärtustamine. Keha kuulamine. Isegi, kui plaanisin täna seda postitust kirjutada hommikul enne hiina meditsiini loengut (mis kestab terve päeva), siis otsustasin ümber ja kuulasin oma keha - olin pikemalt voodis, puhkasin, mõtisklesin, tõusin rahulikult ja kirjutan seda blogi nüüd, lõunapausi ajal. Jah, oleksin ju võinud olla "tubli", aga mille arvelt? Kas mu keha, vaim ja hing oleks selle tublidusega rahul olnud? Kas ma oleksin öelnud endale kiidusõnu või ütlen seda hoopis nüüd?

Enda keha kuulamine ja selle väärtustamine on lahe!


Päriselt. Lahe kõlab imeliku sõnana, aga minu meelest see nii just on. Vähemalt minu, muidu nii tugevalt mõistuse-inimese jaoks. Ma olen nii õnnelik iga kord, kui kuulan keha ja külastan vetsu (küll see vets saab palju tähelepanu, aga mis teha, vanasti surusin ma oma pissi-hädad ikka tihti alla ja võis juhtuda, et käisin vetsus ainult 2-3 korda päevas). Ja õnnelik iga kord, kui taban end tegemast päevaplaane nii, et ma reaalselt arvestan sinna sisse oma söömisaja. Varem ei olnud see mu jaoks tähtis, nüüd tean, et pean sel-või-sel ajal kindlasti leidma aja ja koha söömiseks.

Ma jälgin rohkem, palju ma puhast vett joonud olen. Ma jälgin rohkem, millal keha soovib pikali visata. Millal vetsu külastada. Millal kodus olla ja inimeste keskele mitte minna. Millal mingeid kohtumisi edasi lükata või täitsa ära jätta. Millal olla kriitilisema meelega uute kohtumiste kokku leppimisel. Millal teha tööd ja millal mitte. Mida süüa, mida kanda, mida mõelda ja kuidas olla.

Minu jaoks on see olnud pikk teekond. 


Kahtlemata on sellele kaasa aidanud praegune rasedus, kuid vähemtähtis pole olnud ka mitmeaastane vaimsuse teekond. Läbi ego-koolituse mõistsin end palju paremini, sain aru, et jah, ma surungi end pidevalt alla ning taipasin nende tagamaid. Muutusin palju teadlikumaks ja oskan endale õigel ajal stop öelda. Oskan siin ja praegu küsida - mis siis tegelikult tähtis on? Mis tegelikult loeb? Kas ma muutun päriselt õnnelikuks, kui kannatan koduni vetsus käimise ära või oleks targem hoopis öelda - jah, teeme peatuse, ma pean vetsus käima.

Ma toon siin primitiivseid ja igapäevaseid näiteid - pissil käimine, vee joomine, söömine -, aga tegelikult kehtivad need samad asjad ju ka laiemalt. Kellega ma suhtlen? Kas teen tööd, mida armastan? Magan öösiti inimese kaisus, kelle kõrval päriselt õnnelik olen? Naudin elu, millega olen tõeliselt rahul või vaevlen pidevas tundes, et miski närib pidevalt mu sees?

Suured eksistentsiaalsed küsimused, eksole. Ja nii kurb, kui tihti me anname neile vastuseid ühiskonnast, mitte iseendast lähtuvalt. Fookus on pidevalt väljapool, mitte meie sees. Selle asemel, et küsida "mida mina tegelikult soovin?" küsime hoopis, et "kuidas oleks õige?". Aga see, mis on "õige" ühiskonna või teiste jaoks, ei pruugi olla õige minu jaoks.... Ja siis ongi oht leida end ühel hetkel käitumas igas elu valdkonnas "õigesti", kuid tundmas sisemiselt suurt tühjust, kurbust, üksindust.

Mille nimel?

Mida rohkem ma end väärtustan,
Seda õnnelikumaks ma muutun.
Sageli tegutseme vastupidiselt -
otsime suurt õnne, et läbi selle end väärtustama hakata.
Pole absoluutselt mitte egoistlik või isekas teha seda, mis on minu enda jaoks kõige parem!
Mark Sutton.
Mina ise olen oma elu kõige olulisem inimene!
Vahepeal on oluline olla lahke, sõbralik kui see, et Sul oleks kindlasti õigus.
Kas me oleme ehk enda vastu liiga karmid?
Või kellegi teise?
- Brandon Bays - 

Nii sageli oleme valmis teiste jaoks palju rohkem panustama, ohverdama, tegema, kui iseenda jaoks.
Miks nii?

Kui ma ei näe iseennast,
siis ma ei suuda näha ka maailma ilu.
Iga päevaga aina õnnelikumaks!
Pilt tehtud sügisel 2015.

Autor: Milla Kuhto photography

You Might Also Like

0 comments