... kui maailm surub raamidesse

teisipäev, detsember 13, 2016

Mäletan selgelt seda tunnet... see oli segu ahastusest, kurbusest, jonnakusest, sihikindlusest ja segadusest. Teadsin, et nii ei ole õige, nii ei saa see lihtsalt õige olla!


Jah, ma vahetasin väga palju töökohti. Viie aasta jooksul oli mul umbes kümme töökohta. Kõige vähem töötasin ühes kohas 1 kuu, kõige rohkem 10 kuud. Tundsin end sel perioodil just nii nagu eelpool kirjeldasin. Segadust oli palju, mõistmatust oli palju. Olin ühel ja teisel palgatööl, ühes kohas palk kõrgem kui teises, aga ikkagi polnud ma rahul. Taaskord sundis miski mind otsima uut kohta, kandideerima, käima intervjuul, proovipäeval ja kuulma, et ma sain selle töö. Taaskord pidin võtma südame rindu ja julguse kokku, kirjutama lahkumisavalduse ja viima selle ülemusele. See polnud mitte kunagi kerge, mitte ühelgi neist kümnest.

Inimesed ümberringi hakkasid etteheiteid tegema. 


Maailm tahab meid kogu aeg suruda raamidesse.
Oluline on ise piirid seada.

Ma olevat liiga rahutu. Lapsik. Ebaküps. Ajavat taga mingit õnne, mida olemas pole. Ma pidin väidetavalt suureks saama. Stabiilseks jääma. Olevat liiga püsimatu. Nad ütlesid, et see on normaalne, et mu töö ei pea mulle meeldima. Nii see käibki! Ma olevat naiivne, kui tahtsin endale sellist tööd, mis mind iga päev õnnelikuks muudaks, rõõmsaks teeks, mille tegemine ei tundu nõmeda "tööna" ja kus ma meeleldi olla ei tahaks. Ma soovisin, et mu amet ja igapäevane panus pakuks ka mu hingele miskit, mitte ei teeks mind rahulolevaks vaid korra kuus, palgapäeval. Ja seda ma taga ajasin. Aga nemad, inimesed mu ümber, ütlesid aina enam, et see on võimatu, tobe ja ebaratsionaalne, mida ma teen.

Mäletan selgelt, et tahtsin juba hakata leppima sellega, et vist tõepoolest nii ongi. Elu nii käibki, et teed tööd, mida Sulle antakse, mitte ei "telli" ega vali ise. Oled õnnelik üldse selle üle, et töö on, eksole! Peas tiirlesid mõtted, et kas tõesti on see minu tobe roosa unistus, et töö peaks mind õnnelikuks tegema? Ümberringi vaadates ma sellest ju mingeid märke ei näinud, sest suur enamus tegid lihtsalt tööd raha eesmärgil, vähestel oli seal kirg ja sisemine motivatsioon juures.

Sain ühe tõeliselt laheda töökoha - stjuardess. Olin Estonian Air Regionalis stjuardess ning nautisin seda tööd väga. Olin tõepoolest rahul, sest kuigi graafik oli ebaregulaarne ning vastutus suur, pakkus see mulle vaheldusrikkust, ägedat meeskonda, tegevust ja vabadust, mida nautisin. Tundsin, et olin esimest korda oma tööga rahul ja ..... vist leidsingi selle õige töö :)

Elu iroonia seisneb aga selles, et kus rahulolu kõige suurem, seal halvad uudised kõige lähemal. 


Vähemalt sellel puhul nii oli. Vaevalt sain pool aastat armastatud töökohta nautida, kui juba meid tagandati 0,5'sele koormusele. Ettevõttel läks raskelt, plaanid olid reaalsuse jaoks liiga suured. Jõulukingituseks sain koondamisteate. St enamus meist said, mitte ainult mina.

Ahastus. Tühjus. Kurbus. 
Viha elu vastu, sest miks kurat on nii, et tööd, mida mulle ei meeldi teha, saan ma teha palju süda jaksab, aga tööd, mida tõeliselt nautisin, sain teha vaid 10 ilusat kuud!? Tundus nii ülekohtune, ebaõiglane, lihtsalt nii kurb ja tobe!

Mõtlesin üksinda kodus istudes ja lumiselt valget Tallinna vaadates, et mida ma nüüd siis edasi tegema hakkan. Paksu laia lund sadas, inimesed sagisid ümberringi, maailm justkui sammus oma tavapärases kiiruses. Edasi. Mina aga temaga kaasa ei läinud. Peas vasardas tühjus ja mõned kaikuvad mõtted - uuest aastast tööd pole, raha sisse ei tule, jälle uue koha otsimine, kandideerimised, vestlused, uued inimesed, enesetõestus, suure tõenäosusega rahulolematus. Kõik tundus lootusetu.

Südames hakkas kerkima üha tugevamalt soov, et ma tahan ju teha midagi, mis mind päriselt õnnelikuks teeks! Olin viimased viis aastat, kohe pärast gümnaasiumi lõppu Tallinnasse kolides, usinalt oma unistuste tööd otsima hakanud. Tublilt olin katsetanud erinevaid valdkondi, ja ei midagi. Ikka miski ei sobinud. Võinoh, stjuardessi amet sobis, aga see pole Eestis selline, mida kohe järgmises firmas uuesti teha saad.

Jah, me kunagi ei tea, kuidas elu läheb ja kas meie südamehääl on õige.
Aga kui me ei proovi, siis ei saa teada ka.

Ja siis saabus mõistmine. 


Ühel pisikesel hetkel, mil pisarad olid silmis ja ahastus kõige suurem, sosistas keegi mulle justkui kõrva - Sa oled teinud oma unistuste tööd kogu aeg. Toimus taipamine, aru saamine, selginemine. Tõepoolest. Ma olin viimased 5 aastat otsinud rohelist muru kuskilt mujal, mõistmata, et mu enda muru on kõige rohelisem, ma juba seisan rohelisel murul! Erinevate palgatööde kõrval olin kogu aeg tegelenud kirjutamisega, peamiselt ajakirjandusega. See oli mu jaoks olnud alati kui hobi, midagi kirglikku ja ilusat! Midagi sellist, mida ma ei võtnud kunagi tööna, sest see tegi mind liiga .... õnnelikuks? Rahulolevaks? Rõõmsaks?

See oli moment, mil lubasin endale, et kirjutamisest saab minu töö. Hakkasin hoolsasti käima erinevatel ettevõtlusalastel koolitustel, lõin omaenda firma Kirjutaja OÜ ning asusin end ka kirjutamisalaselt harima. Lisaks ajakirjandusele tuli mu ellu ka copywriting, reklaamide kirjutamine, blogide kirjutamine, uudiskirjade kirjutamine, turundus, marketing jne. Minu kirjutamisampluaa laienes metsikult.

Täna julgen enesekindlalt väita, et jah, töö peab õnnelikuks tegema!


  • Me oleme liiga väärtuslikud, et teha tööd, mis meile ei meeldi. 
  • Me elame liiga lühikest aega, et teha tööd, mis meile ei meeldi. 
  • Me peame tegema liiga palju tööd, et teha tööd, mis meile ei meeldi.


Raske on "vastu astuda" ühiskonna, lähedaste ja ka iseenda survele, mis tahab meid sageli normidega ümbritsetud puuri pista. Südamehäält tuleb kuulata. Keha tuleb tunnetada. Teiste nõuannete järgi elamine võib neid õnnelikuks muuta, aga kõige olulisem on ju see, et kas mina olen õnnelik? Ma vastutan oma elu eest ise 100% ning ma pean olema õnnelik. Selline asi, nagu "unistuste töö" on absoluutselt igaühe jaoks olemas. Samamoodi ka unistuste elu, kodu, kaaslane jne. Kõik oleneb meie enda julgusest, vastutusest, avatusest, soovi tugevusest.

Kui piisavalt tahta, on kõik võimalik.
On patt leppida keskmisega. Tavapärasega. Normaalsusega.

Üks näide minu kirjutatud artiklist.
Veel üks paljudest näidetest ehk taaskord üks artikkel, mille kirjutasin.

You Might Also Like

0 comments