Mida olen õppinud avaliku blogi kirjutamisest?

reede, november 04, 2016

Eile, 3.novembril, sai Kirjutaja Getteri blogiga alustamisest kuu. Aeg lendab ja kuu aega on juba möödas. Selle aja jooksul olen kogenud mitmeid erinevaid tundeid ja olnud eelkõige nii tänulik elule, absoluutselt igale lugejale ning tagasisidele. Mõtlesin, et teen sellise toreda kokkuvõtte ja annan teile ka teada, kuidas see esimene kuu on möödunud. Iga kuu seda tegema ei hakka, aga esimene kuu on ikka ju selline uus ning värske :)


Kuidas blogil on läinud?


Astroloog vaatas täpselt välja, millal peaksin blogi avalikustama. Järgisin tema juhendamist ja tunnen, et Universum on tõesti seda blogi toetanud. See on saanud palju tähelepanu nii mu sõprade-tuttavate ja võõraste seas, aga ka meedias.

Väike lootus oli, et ehk käiakse esimesel kuul blogi lugemas umbes 8000-10 000 korral. Tulemus oli palju suurem - umbes 18 000 korda. Nii äge! Mitu postitust on jõudnud ka erinevatesse portaalidesse.

Postituse top 5 on järgmine:
1. Hommikurutiin edumeelsele inimesele
2. Minu viimased ägedad leiud Uuskasutuskeskusest
3. Õppisin armukadedusest ühe olulise asja
4. Armsama rõõmustamise saladus
5. Naiselik mandalatants


Mis tunded on mind vallanud?


Olen nõnda tänulik igale lugejale ja eriti armas on olnud saada tagasisidet. Olen kuulnud tagasisidet nii sõpradelt ja tuttavatelt, aga ka täiesti võõrastelt. Kirjad, mis mulle on kirjutatud, on nii südantsoojendavad ja lahedad, et annavad mulle nii palju indu ja jõudu juurde. Tunnen, et teen õiget asja ja olen hoitud.

Loomulikult on olnud ka teistsugusemaid tundeid. Alguses oli ikka hirm ka.... Kas ma ikka julgen endast niimoodi avalikult rääkida? End avada, võõraid oma sisemaailma lasta? Kas mu mõtted on väärt nende välja ütlemist? Äkki need on ebaküpsed, ebapiisavad ja tobedad? Võib-olla tuleb toetuse asemel hoopis hukkamõist ja naeruvääristamine?

Algus oli eriti raske... Millegipärast oli pabin sees. Mõned sõbrad, kes mind rohkem tunnevad ja mu tausta teavad, palusid juba ammu, et ma hakkaks avalikult kirjutama ja oma mõtteid jagama. See olevat nii minu teema. Enesekriitika on ikka tugev, aga kui hirmudele silma vaadata ja endale väljakutseid seada, siis võib juhtuda palju ilusat.

Praegu olen eelkõige olnud õnnelik ja tänulik, et saan teha seda, mida armastan ja naudin. Et ma olen leidnud endas selle julguse, võtnud vastu väljakutse teha blogi avalikuks (sest enne ma blogisin ju sõpradele privaatselt), jagada end ausalt ja avameelselt ning püüdnud seda teha nii puhtast südamest, kui parasjagu valmis olen.

Teie ilusad sõnad, toetus, tunnustus, emotsioonid on olnud nii suureks inspiratsiooniks :)


Mis mulle blogi kirjutamise juures kõige enam meeldib?


Eelmises astroloogia loengus mõistsin, et seal välja öeldud lause "need inimesed saavad energiat teiste inspireerimisest" kõlab minu kohta. Pikalt otsisin vastust küsimusele "miks ma ikkagi hakkasin avalikku blogi pidama?". Mõtlesin, mis ma mõtlesin, ning vastus tuli ise minuni. See energia, motivatsioon, elurõõm, nauding ja õnnetunne, mida saan blogi kirjutamisest, tagasisidet, teiste inspireerimisest, on lihtsalt nii suur!

Mulle meeldib oma mõtete jagamine. Meeldib ka nende formuleerimise vajadus. Meeldib planeerimine ja analüüsimine, meeldib mõtisklemine ja maailma asjade üle mõtlemine. Meeldib end proovile panna ja väljakutseid esitada. Meeldib astuda välja mugavustsoonist. Meeldib mõte, et ma saan äkki oma mõtete ja ideedega kasvõi natukene ühiskonda paremaks muuta.


Mis on olnud väljakutsuv?


Loomulikult on olnud ka väljakutseid. Näiteks teemade osas - mul on mustmiljon (päriselt!) ideed, millest kirjutada. Tahaks kõigest neist korraga kirjutada ja see on olnud ikka päris keeruline, et kuidas valida, mida täna postitan. Samas on teemad tulnud orgaaniliselt, olen lubanud üles kerkida just sel teemal, mis praegu vajab kirjutamist ja mis mu seest välja tahab tulla. Nimekirjad erinevate ideedega on küll olemas, aga neid ma iga kirjutamise alguses ei vaata... Kui vaatan, tekib kärsitus ja rahutus, sest tahan KÕIGEST nüüd ja KOHE kirjutada.

Teine suurem väljakutse on olnud sageduse tunnetamine. Kui tihti uut postitust panna? Vahepeal oli soov seda iga päev teha. Samas tundus see liiga palju + mu töised toimetused muutsid selle plaani pingeliseks. Pinget ma aga blogi pidamisega ei soovi. Hetkel olen võtnud perioodiks üle päeva, eks näis, kas see on piisav nii teile kui mulle :)

Need on olnud peamised. Emotsioonidest ma juba rääkisin (hirm enda avamise ees, ebakindlus, hukkamõistu ja naeruvääristamise kartus, rõõm ja entusiasm, tunne, et teen õiget asja ja see kõik on nii lahe!).

Mida olen avaliku blogi pidamisest õppinud?


Et emotsioonid on okeid. Kahtlused on okeid. Julgust peab olema. Sisehäält tuleb kuulata. Enda avamine võib olla küll hirmus, kuid see on ka ilus. Kui kõnelda avatud südamega, siis see puudutab inimesi. Jah, on oht, et keegi naeruvääristab mind mu kõige haavatavamas olukorras, aga ka see on ju okei. Need on ainult emotsioonid ja kui ma lähen sügavamale nende sisse, saan aru, et tegelikult on kogu aeg kõik hästi.

Nagu üks ütlus ütleb (nii tore sõnade kordus): Me peame käituma nii, nagu südames tunneme, et on õige. Sest inimesed kritiseerivad meid nagunii, vahet pole, kas teeme midagi või mitte. Kui aga südames on õige tunne, siis oleme ise õnnelikud ja rahul.


Soovingi teile öelda ühe suure AITÄH!

Aitäh toetuse eest.
Aitäh kommentaaride eest.
Aitäh tagaside ja kirjade eest.
Aitäh oma mõtete jagamise eest mulle.
Aitäh iga like, share ja comment eest.
Aitäh lugemise eest.
Aitäh jälgimise eest.

Lihtsalt üks suur AITÄH :)


Ikka teie,
Kirjutaja Getter
Kirjutamine on minu jaoks rohkem kui hobi. Või töö.
See on miski, mis on nii minulik. Miski, millest olen läbi imbunud ja millega samastunud.

Foto: Marit Mänd
Enda avamine ja maskideta näitamine on päris keeruline.
Õhku kerkivad hirmud ja kahtlused.
Äkki ma ei ole sobiv? Piisav? Tark? Arukas?
Mis sest. Peaasi, et ise õnnelik olen!

Foto: Marit Mänd
Kirja teel mõtisklemine ja oma mõtete paberile/ekraanile panek on minu jaoks kirjeldamatult olulised.
Mulle ei meeldi väga rääkida. St ma võin olla väga jutukas, aga rääkimisele eelistan alati kirjutamist.

Foto: Marit Mänd
Vahel võtan oma märkmiku, pastaka ja põgenen loodusesse. Justkui ära kogu selle maailma eest, luues läbi sõnade oma maailma. Selle, kus olen mina kogu oma avatuses, aususes ja alastuses. Kus kedagi teist peale minu pole ja on ainult täielik usaldus.
Jah, armastan kirjutamist üle kõige.

Foto: Marko Mäestjärv
Kui usaldame, siis avardume.
Kui avardume, siis muutume.
Kui muutume, siis naudime.
Kui naudime, siis oleme õnnelikud.
Päike paistab alati. Ja kui ei paista, siis tuleb keerata ette mündi teine külg.

You Might Also Like

0 comments