Kuhu Sina oma suhtes põgened?

reede, november 18, 2016

Kas tead, et meil kõigil on mingid tegevused, mida kasutame oma suhtest ja reaalsusest “põgenemiseks”? 


Vahel on need suhteliselt ilmselged ja läbinähtavad mõlemale osapoolele, kuid sageli suhteliselt kavalalt varjatud.


Mis üldse tähendab “põgenemine”? See tähendab seda, et eraldud partnerist, elust, reaalsusest, kohalolust, lood enda ümber kaitsemüüri, oled emotsionaalselt, vaimselt või füüsiliselt kättesaamatu.

Jah, me kõik vajame oma aega ja ruumi ning isegi suures armastavas suhtes tunneme soovi olla iseseisvad täiskasvanud inimesed. Nii et selles oma ruumi võtmises ei ole automaatselt midagi halba.

Asjad võtavad teise pöörde siis, kui sellest “põgenemisteest” saab vältimistehnika. Näiteks ma ei taha mingil teemal rääkida ja teades, et see tuleb tavaliselt hommikuti õhku, siis võin ma oma hommikud niimoodi üles ehitada, et olen täiesti “põgenenud”. Partneril lihtsalt pole ruumi, aega ega kohta minuga neil teemadel rääkida ja mulle läheneda.

Teine variant on see, et need põgenemisteed pakuvad mingit turvalisust, kindlust, mida suhtes pole. Need täidavad tühja koha seal, kus muidu peaks olema partneritevaheline soojus, lähedus, intiimsus, ühendus. Nende tunnete puudusel hakatakse seda tühimikku täitma millegi muuga. Vahel on ühenduse puudumine nii valus või selle loomise hirm nii suur, et ei juleta asjadele otsa vaadata. Nõnda hakkame põgenema, lootes probleemi alla surumise, kõrvale lükkamise või mööda vaatamisega seda lahendada.

Põgenemisteed kasutades suurendame eraldatust meie suhtes. Suurendame seda, et mõlemad teevad omi asju. Puudub side, ühendus, turvalisus. Isegi, kui me arvame, et kasutame mõnd põgenemisteed nn positiivses võtmes (mis võib ka nii olla), siis tasub ikkagi end analüüsida – ehk on seal taga ikkagi midagi veel. Mida ma püüan vältida, tehes seda tegevust? Mida see tegevus mu hingele annab? Mis vajadus mul tegelikult täitmata on?

Millised on võimalikud põgenemised suhtest?


Klassikalisemad – televiisori vaatamine, söögi tegemine, trennis käimine, sõprade/sõbrannadega kokku saamine, nutiseadmetes passimine, koristamine, töötamine, alkoholi joomine, garaaž.

Rohkem varjatud – lugemine, jooga, mediteerimine, lastega mängimine, magamine, huumor, jalutamine, sõprade külla kutsumine, vannis käimine.


Kuidas teada saada oma põgenemisteid?


Mõned on väga ilmsed ja läbinähtavad. Näiteks, kui ma igal õhtul tahan televiisori ette end naelutada, siis lülitan end ju paarisuhtest välja ega anna ruumi lähedusele või sügava vestluse tekkele. Ka liigne trenni panustamine või tööle pühendumine on sageli põgenemised paarisuhtest.

Põgenemisteedele jälile saamiseks on hea end kõrvalt jälgida ja saada teadlikuks oma käitumisest. Jälgi ennast – mida sa hakkad tegema siis, kui teie vahel on tüli või närvilisus? Kui näiteks sina oled solvunud ega soovi, et ta sulle läheneks? Või kui tema on sinu peale pahane ja sa ei tule selle pingega toime?

  • Mõni haarab harja ja hakkab koristama. 
  • Teine põgeneb raamatute maailma. 
  • Kolmas süveneb tehnikasse. 
  • Neljas eelistab pidevalt mediteerida.


Meil kõigil on kaitsemehhanismid põgenemisteede näol. Neid teadvustades õpime end rohkem tundma, saame aru oma alateadlikest käitumistest ning oskame seeläbi olla teadlikumad. Saame hakata valima – kas ma tahan taaskord nii käituda ja toetada seda negatiivset mustrit või otsustan seekord oma paarisuhtesse jääda ja midagi muuta? 

Põgenemisteede avastamine ja nende mitte valimine annab eeldused läheduse, soojuse ja ühenduse loomiseks. Ma ei saagi oma partneriga armastavat sidet taastada, kui mina koristan ja tema loeb raamatut. Või kui mina olen trenni ja tema lastega mängimisse põgenenud.

Niisiis, kuhu Sina põgened? Mis on Sinu põgenemisteed? 

Kas hobide-harjumuste taga on päriselt entusiasm ja rõõm või on see kaitsemehhanism millelegi otsa mitte vaatamiseks? 

Kas hirm läheduse ees läheb liiga intensiivseks ja siis tuleb põgeneda? Või on tühjusetunne liiga suur ja sellega tegelemise asemel on eiramine lihtsam?



Vahel võib ka sõpradega mingi tegevuse tegemine olla tegelikult hoopis põgenemine.
Analüüsi iseend ja ole aus, võid midagi väga huvitavat avastada.
David Wolfe on öelnud, et inimesed ei ole sõltuvuses mitte alkoholist ja narkootikumidest,
vaid reaalsusest põgenemisest.
Me kõik tahame tunda ühendust, sidet ja armastust oma partneriga.
Kui seda pole, siis hakkame tahes-tahtmata valus millegagi asendama.
See aga ei anna võimalust tühimikku täita sellega, mida tegelikult hinges soovime.

Eraldatus võib olla ka vanema-lapse vahel.
Mida ma teen selleks, et oma lapsega mitte liiga palju suhelda?
Meie põhiloomus on armastus.
Soovime armastada iseennast ja teisi.
Samamoodi soovime olla armastatud.
Sageli saboteerime end selle koha pealt päris jõudsalt.

You Might Also Like

0 comments