Kuhu me kiirustades jõuame!?

pühapäev, november 27, 2016

Ma olen sel nädalal end totaalselt nii ära väsitanud, et üldse pole enam tore. Tavaliselt on 8-tunnised tööpäevad ju normaalsed, kuid seal on üks väike aga - inimesed veedavad enamasti 8h kontoris/tööl, kuid reaalselt töötegemise aega on oluliselt vähem. Ma olen ise enda tööandja ning mitmete klientide töömahtude haldamiseks kasutan sellist programmi nagu Toggl. Panen start, kui tööga alustan ja stopp, kui selle projektiga lõpetan. Ehk siis - iga mu minut päevas on suuremaltjaolt kirjas.

Olen aru saanud, et tavaliselt tuleb selliseid reaalseid töötunde päevas umbes 4-6. Ka teistelt Toggl'i kasutajatelt olen kuulnud, et just selles vahemikus tehakse 8 tunni asemel reaalselt päevas tööd. Oeh, minul on sel nädalal olnud neli reaalselt 8-tunnist tööpäeva. Reede õhtuks olin ikka nii totaalselt väsinud, et kohe olin!

Pinge hakkas kerima


Ja siis, laupäeval, pärast pikka-pikka magamist ja voodis lebotamist tundsin, kuidas hakkan taas oravarattasse minema. Peas keerlesid erinevad plaanid, tegemist vajavad majapidamisasjad ning vajadus külastada erinevaid poode, et koju taaskord mingeid listides olevaid asju osta.

Näiteks tahtsin auto ära pesta, koer oli vaja ära pesta, tahtsin kodu koristada, samas soovisin blogi kirjutada, paar tööasja oli tarvis ära teha, siis poest/turult oli vaja erinevaid seemneid-pähkleid tuua, et saaksin müslit teha. Siis oli vaja Smartpostist pakk tuua, trikood peaksin endale vaatama, tänaõhtusele sünnipäevalapsele kingitust vaadata ja palju muud. Rääkimata pesu pesemisest, toidu valmistamisest, ise pesus käimisest, jalutamisest, paari kohta erinevate teemadega seoses kirjutamisest, pesu triikimisest.

Mida rohkem kerkis minus üles neid tegemist vajavaid asju, seda tugevamaks muutus rahutus. 


Rahulolematus. Ühelt poolt polnud nädala sees aega nende asjadega tegeleda ja tahtsin ka koduasjadega edasi liikuda, kuid teisalt - ma olin nii paganama väsinud, tahtsin lihtsalt puhata!

Aga mina pean veel seda õppima. Seda puhkamist ajal, mil peas keerlevad igasugused mõtted ja plaanid, mida võiks teha. Üks osa minust soovib venitada, võimelda, jalutada, hingamisharjutusi teha, raamatut lugeda, kirjutada, värsket mahla pressida. Teine osa minust tahaks istuda arvuti taha ja kirjutada ära kõik kirjutamist ootavad kirjad, hüpata autosse ja sõita linna ning käia ära kõikide poodides, ostes kokku kõik need asjad, mis to-do-listis välja on toodud.

Ja siis kurvastusega mõtlesin, et kuidas peaks üldse leidma seda tasakaalu? Kuidas peaks leidma seda rahulikku kulgemist, mõnusat olemist, pingevaba lendlemist? Elu muudkui paneb meid rakkesse, vanasõnad ütlevad lebotamise kohta "ajaraiskamine" ja "lohakus" ning puhkamine on üleüldse justkui ületähtsustatud. On "normaalne" ringi tõmmelda, muudkui asjatada ning tormata. Puhkus on lubatud siis, kui keha on täielikult ülekoormatud ja haigestunud. Ah, ei, siis on ka kangelastegu sellest mööda vaadata ja haigena tööl käia, sest "prioriteedid on ju ikkagi paigas".

Hiljuti just arutasime ühes seltskonnas, et millised need inimeste prioriteedid siis ikkagi on. Me käitume nii, nagu oleks nr1 töö, aga tegelikult paljud meist ei saaks oma tööd korralikult teha, kui pereelu ei sujuks. Mul samamoodi - mul on lootusetu luua mingit artiklit, kui kodune õhustik pole harmooniline ja armastav. Ehk siis justkui töö eelduseks on perekond, kuid me elame igapäevaselt pahatihti ikkagi nõnda, et seame töö kõrgemale, esikohale. Kurb. Kõlab valesti.....

Mis lahendus on?


Aga eilse juurde tagasi minnes.. Kuidas ma siis oma päeva "lahendasin"? Magasin pikalt, seejärel olin pikalt ka voodis, lugesin. Siis rääkisime juttu, meie kvaliteetaeg! Hommikune (tegelikult juba lõunane) söök venis mõnusalt pikale - tegime vegan omletti (retsept siit) ja vegan pannkooke (minu enda retsept). Seejärel tegin natuke arvutis tööd ja askeldasin koduga. Siis võtsin 3 tundi ja käisin ikkagi linnas ära, ostsin vajaminevaid asju sinna to-do-listi. Koju tulles oli meil ilus õhtusöök ja siis mõnus puhkus diivanil koos jutustamise, lugemise ja lihtsalt olemisega. Enne magamaminekut otsustasime ikkagi koeraga pikemale jalutuskäigule minna, aga kuna vihma tibutas, siis tema sama meelt polnud ja tulime päris kiirelt tagasi. "Vihmast" ta aga ei pääsenud, sest pessu läks ta ikkagi ehk saime ta ära pestud. Nüüd lõhnab nagu lilleke meil :) Enne magamaminekut sain veel lugeda ja hingamisharjutusi teha, venitusi ja joogaharjutusi tegin päeva jooksul muude toimetuste vahel (no näiteks kui pannkoogid küpsesid pannil, siis mina istusin samal ajal rasedatele väga kasulikus kükk-asendis).

Ehk siis - hommik algas mul suurte virr-varriliste mõtete ja plaanidega, kuid tunnen, et suutsin leida ikkagi tasakaalu puhkamise ja askeldamise vahel. Seda, kuidas absoluutselt kõik plaanid kõrvale tõsta ja puhkepäeval lihtsalt 100% puhata, pean veel natuke harjutama ja õppima. Vahepeal see tuleb isegi välja, aga praegu oli nii pingeline nädal seljataga, et see tempokus surus jõuliselt vist ka nädalavahetusse sisse. Raske oli dünaamikat ja energiat nii erinevaks muuta, st suurelt töötegemiselt totaalsele puhkusele ümber viia. Aga jäin eilse päevaga rahule :)

Täna on rahulikum päev, sest ees ootab kaks mõnusat külaskäiku. See justkui võtab ära võimaluse liigselt asju planeerida, kuigi natuke tahab juba plaane tulla. Mõtlen siin salamisi, et ehk jõuame enne küllaminekut auto ikkagi pesulast läbi lasta jne... Aga ei, iga asi omal ajal ning parem vähem kui rohkem :)

Tasakaal


Vot, täna tuli selline lihtne blogipostitus. Tavaliselt on mul kirjutama asudes mingi sõnum, mida soovin edastada. Sel korral tahtsin lihtsalt jagada seda keerukust puhkamise ja tegutsemise vahel. Et kas puhkepäevad on puhkamiseks või koduasjade tegemiseks ning kuidas leida tasakaal nende kahe vahel. Miks on nii raske oravarattast välja tulla, kuidas olla ilma süümepiinadeta kella 12ni voodis ning lugeda raamatut ajal, mil tegelikult võiks tolmuimejaga toad üle tõmmata ja riided ära sorteerida.....

Tasakaal, tasakaal, tasakaal. Minu elus käib nii palju läbi sõna "tasakaal". Selle leidmine, hoidmine, märkamine. Ka praeguses teemas tunnen, et tegutsemine pole halb, puhkamine pole halb, kuid tasakaal on vaja leida. Jah, see vist ongi see "teadlikult tasakaalustatud eluviisi" üks osiseid.

Vahel on küll tunne, et tahaks linnuna vabalt lennata.
Aga siis tulevad meelde kohustused...
Pilt: 2008 Indias
Mulle meeldib üks Paulo Coelho ütlus: "Mitte keegi teine ei takista teda peale tema enda"
Jah, me ise paneme endale piire.
Ka minu enda plaanid on ju .... mu enda plaanid. Keegi teine ei sunni mind.
Pilt: 2014 Egiptus

Vahel tahaks lihtsalt olla. Tõsta käed üles ja lapselikult lõõgastuda.
Naerda ja naljatleda, lollitada ja rõõmustada.
Pilt: 2014 Egiptus
Minu loomuses on tegelikult sees need hetked, mil ma absoluutselt mitte midagi teha ei jaksa.
Siis, kui oled täiesti ära väsinud, viskan pikali ja ei viitsi isegi telefonile vastata. Maast lusikat üles tõsta. Suhelda.
Aga kas pean end ikka nii ära väsitama?
Pilt: 2015 Bali
Vihm. Ühelt poolt märg ja rõske.
Aga teisalt puhastav ja värskendav.
Taaskord "tasakaal" ja "mündi kaks külge", eksole :)
Pilt: 2015 Bali
Aeg-ajalt ikka vaatan seda pilti ja tuletan endale meelde:
puhata on alati võimalik. Igal hetkel, igas kohas.
Asi on valikutes.
Kas ma valin korraks oravarattalt mahatuleku või kütan edasi?
Pilt: 2012 Vietnam

You Might Also Like

0 comments