Õppisin armukadedusest ühe olulise asja

reede, oktoober 14, 2016


Ma olen oma paarisuhtes hästi kindel. Olen oma elus kogenud, et pole mõtet öelda suuri ja uhkeid lauseid, sest me keegi ei tea, kuidas elu tegelikult läheb. Jah, ka mina olen tõotanud igavest armastust ja abikaasa kõrval olemist nii heas kui halvas, kuid pidin oma lubadusest taganema ja sõnu sööma. Oli see nüüd hea või halb, võta kinni... lihtsalt oli nii.

Oma praeguses suhtes tunnen end õnneliku ja armastatuna. Hetkel põksib beebi nii tugevasti, nagu ta seda veel kordagi varem teinud pole ning ta vist tuletab meelde, et ma olen õnnelik mitte ainult oma armsama, vaid ka tema pärast. Jaa, olen :) Elu on tõesti mõnusal laineharjal hetkel. Ja ma kavatsen selle surfamise ikka korralikult ära õppida, sest lainehari on koht, kus tahan olla pikalt ja kaua!

See selleks.... tahtsin kirjutada tegelikult hoopis armukadedusest. Olgugi, et ma olen meie suhtes kindel ja õnnelik, siis esimest korda tundsin tõesti armukadedust. Tõenäoliselt on tegu rasedushormoonidega, mistõttu on mu turvalisuse vajadus oluliselt kõrgem kui tavaliselt... aga armukadedus oli kohal ning minu ärevus oli kõrge.

Hoolimata sellest, kui armastav, siiras ja nunnu mu päikseke siin kodus oli, minu kahtlustavasse pähe kerkisid ikkagi küsimused.

  • Kas ma saan teda ikka usaldada?
  • Kas tema laused on tõsiselt mõeldud või suusoojaks öeldud?
  • Kas tal on tolle teisega mingi teema ajada või on nad päriselt ainult sõbrad?


Ja nii ma siis olin, tundsin meeletut ärevust, ebakindlust, ohtu, riski, haavatavust. Baastunne, mida ma tegelikult tundsin, oli aga hirm. Hirm selle ees, et ma jään üksi. Hirm selle ees, et mu armsam läheb ära. Aga seda hirmu ja eelpoolmainitud tundeid tahtsin ma hakata väljendama viha, etteheidete ja sarkasmiga.

KUI IROONILINE ON ELU!


Me tahame, et meie paarisuhe oleks tugev ja kardame partnerit kaotada ning selle asemel, et tugevdada paarisuhet, hakkame hoopis sarkastiliste lausetega seda nõrgestama.

Olles seda mõned korrad teinud ja näinud, millist eraldatust see loob, istusin maha ja hakkasin endale enne reageerimist STOP ütlema.

“Mida ma toidan?” küsisin endalt. “Mida ma soovin?”
“Armastust ja ühendust,” oli ilmselge vastus.
“Kas mu sarkasm ja õelad kommentaarid toovad selle, mida soovin?”
“Ei...”

Neil hetkedel hingasin armukadeduse endast läbi ning keskendusin hästi teadlikult sellele, mida ma SOOVIN, mitte sellele, mida ma EI SOOVI. Olin Ingridiga armas, soe, väljendasin oma armastust, rääkisin talle, mida temas hindan ja armastan ning miks mulle meie suhe meeldib. Panustasin ühenduse suurendamisele ja võtsin aega meile kahele. Ja see toimis nii minu, Ingridi kui meie paarisuhte jaoks (mis tegelikult polnudki mingis kriisis. Ärevus oli rohkem minu peas välja mõeldud, kui reaalselt põhjust leidnud).

Täna kuulsin ka kahte kogemust, kuidas me alateadlikult käitume nii, et tõmbame endale ligi asju-olukordi-inimtüüpe, keda me ei taha. Ja see tegi mind nii kurvaks! “Miks on nii, et me saame seda, mida ei taha?” küsisin pisarsilmi. “Sest see annab meile põhjuse kasvamiseks,” vastati mulle.

Jah. Eks see õige ole. Kui kõik oleks hästi ja korras, siis puuduksid meil tõuked arenguks, ebamugavustsoonist välja tulemiseks ja enda sisse vaatamiseks.

Aga seda tahan küll öelda, just enda armukadedusele reageerimist silmas pidades, et keskenduda tasub sellele, mida päriselt tahad. Hästi teadlikult tuleb seda teha, sest reageerida tahab meie roomajaaju, mis on sageli mõistusest nii palju tugevam.... Kohe tahaks rünnata ja kaitsta, võidelda või põgeneda, mitte emotsioonidega tegeleda ja hirmule otsa vaadata. Ja see loobki või viibki olukorrani, mida me ju üldse ei tahtnud....

Ehk siis - üks asi, mida ma oma armukadeduse tundest õppisin, oli see, et toetada tuleb seda, mida ma TAHAN, mitte seda, mida ma EI TAHA.

Universum ei saa aru eitusest. Me peame rääkima positiivses keeles, jaatavalt.

You can't expect to see change
if you never do anything differently.
 - Meg Biram -

Foto: Erlend Štaub
Happiness is a form of courage.
A negative mind will never give you a positive life.

Foto: Marko Mäestjärv
We either make ourselves miserable or we make ourselves strong.
The amount of work is the same.
- Carlos Castenada -

Foto: Keidi Porval
Worring doesn't take away tomorrow's .
It takes away today's peace.

You Might Also Like

0 comments