Kuidas ma jõudsin oma tänase tööni?

esmaspäev, oktoober 03, 2016

Kõigepealt – mida ma siis täpsemalt teen?
Mul on oma sisuloomeagentuur Kirjutaja. Me loome kogu meeskonnaga ettevõtetele sisu ehk blogipostitusi, artikleid, uudiskirju, reklaamtekste jne. Lisaks toimetame, vahel tõlgime või loome sisu ka mõnes muus keeles.

Mina kirjutan samuti igapäevaselt, kuid teekond selleni pole olnud lihtne. Tegelikult, valetan. Teekond kirjutamiseni oli äärmiselt kerge, sest see tuli nii lihtsalt ja loomulikult. Mäletan end kirjutamas juba väga varajases nooruses. Gümnaasium möödus koolilehte algul kirjutades, hiljem peatoimetades, lisaks tegin aktiivselt kaastööd nii valla- kui maakonnalehte. 12. klassis olin oma kooli pressiesindaja.

Algas otsingute aeg...

Pärast gümnaasiumi lõppu kolisin pealinna ja just nagu paljud teised, suundusin ka mina kohvikusse tööle. Kuu aja pärast läksin hoopis turismibüroosse klienditeenindajaks, sest seal sain olla tihedamalt seotud oma teise suure kire – reisimisega.

Ülikoolis õppimise aeg oli töö mõttes eneseotsingute periood. Muudkui vahetasin töökohti ja proovisin erinevaid ameteid. Rahutus oli sees. Täiega. Kõige vähem töötasin sel perioodil ühes kohas kuu aega, kõige rohkem aasta.

Miks ma nii tihti töökohti vahetasin?

Kuigi ma imetlesin neid, kes suutsid olla stabiilselt paigal, isegi kui neile töökoht ei meeldinud, siis mina niimoodi ei saanud. Ma lihtsalt ei suutnud end veenda, miks ma pean tegema tööd, mis mulle ei meeldi!

Kui mind 2012. aasta lõpus Estonian Air Regionalist stjuardessi ametikohalt ära koondati, siis mõistsin, et olen viis aastat otsinud tööd, mida teha tahan ja samal ajal olen seda kogu aeg teinud. “Möh?” te küsite. Jah, kogu selle aja, mil ma traavisin ühe tööandja juurest teise juurde, tegelesin ka vabakutselise ajakirjanikuna, tehes aktiivselt koostööd erinevate ajakirjadega.

Pärast koondamist saingi aru, et olen olnud pime, otsides õnne kusagilt kaugelt. Palju räägitakse sellest, et peame tegelema just sellega, mis meile kõige rohkem kirge ja rõõmu valmistab, aga keeruline on neid asju enda elust üles leida, kui silmi lahti ei tee. Ja vahel on vaja mingit suuremat raputust, et me silmad avaks....

Ikkagi tabas mind motivatsioonikriis

2013. aasta kevadel tegin oma ettevõtte ning täna ongi see minu põhitöö. Ja ma jumaldan seda!

Sel kevadel avastasin järsku õudusega, et ma ei taha ega suuda enam kirjutada. Blokk oli täiega ees. Ühel hetkel sain aru (aitäh Ingrid ja Jürgen!) – ma pean võtma endale täieliku puhkuse. Andsin kõik oma projektid ja tööd üle Kirjutaja naiskonnale, tänu kellele mul see 100% puhkust üldse võimalik oli (aitäh Triinu, Krista, Anette, Kaisa, Stella, Kati!).

Ja siis ma olin oma motivatsioonikriisis. Mõtlesin ja analüüsisin ning ühel hetkel saabus selginemine. Mõistsin, et mul ei olnud vastuseis mitte KIRJUTAMISELE, vaid nendele TEEMADELE, millest ma kirjutama pidin. Isegi, kui ma jumaldan kirjutamist, siis ka mina ei pea olema sisutootja, vaid sisulooja. Energeetiline vahe on suur!

Puhkus andis mulle aega mõelda, et mida ma siis kirjutada soovin. Tänaseks on vastused olemas, motivatsioon tagasi, energia maksimumi peal ning tunnen, et iga päev loon sisu just neil teemadel, mida soovin ja mis pakuvad midagi ka minu hingele. Lisaks kirjutamisele käin aeg-ajalt koolitamas ja sel teemal ka rääkimas.


Olen leidnud oma põhimõtteliselt ideaalse ameti. Aga see võttis 9 aastat, umbes 10 erinevat töökohta ning hiljutise suure motivatsioonikriisi. Pikk tee, mille iga samm on olnud äärmiselt vajalik.


If the story is in you,
it has to come out.
William Faulkner

If you want to be happy, be.
Lev Tolstoi
Kirjutamine on sageli lihtsalt unistuste sõnaline väljendus.


Writing is the painting of the voice.
-Voltaire-




You Might Also Like

0 comments