Kas edu peab tulema raskelt?

kolmapäev, oktoober 26, 2016

Kas Sina oled üks neist, kes usub südamest ja siiralt, et edukaks, rikkaks, jõukaks saamiseks peab täiega rassima? Kas tõesti peab edu nimel palju pingutama või on see lihtsalt meie uskumus, mille küüsis vaevleme?


Mäletan, kuidas ma umbes aasta tagasi ärkasin hommikuti kell viis, tõmbasin energia tantsimisega käima ja seejärel hakkasin plaane pidama, strateegiaid koostama ning õppima-kuulama-lugema. Töötasin kahe koha peal, õppisin magistris, koolitasin end ettevõtluse ja mindseti koha pealt pea iganädalaselt. Olin väga orienteeritud tulemustele, numbritele, edule ja eesmärkide saavutamisele.

Korrutasin endale, et puhata saan siis, kui olen edukas. Unetunde jäi aina vähemaks, töötunde tuli aina juurde. Sõbrad kadusid ära, hobideks panustasin minimaalselt, sest sel ajal sain hoopis planeerida, tegutseda või end harida. Tundsin, et tean, mida teen ja olin selle üle suhteliselt õnnelik.

....aga siis hakkasid ilmnema teised märgid. Tuli üleväsimus, hakkasid tekkima vead, muutusin rahutuks ja närviliseks, silmad tuhmusid, muudkui haigutasin, kehakaal hakkas tõusma, vedelikku ei tarbinud piisavalt.

Kust läheb piir?


Sel hetkel hakkasin mõtlema, et mis siis tegelikult tähtis on? Minu jaoks on tasakaalu leidmine läbiv märksõna suhteliselt igal pool. Jah, nõustun sellega, et kui ma tahan elus midagi saavutada, siis ma pean justkui pingutama ja enda mugavustsoonist välja astuma, aga kust läheb piir?

Kui ma end tööga üle piitsutan, vaba aega ei anna, ei puhka, ei mediteeri, ei lõõgastu ega naudi hetke, siis ma rabelen igapäevaselt tuleviku õnne nimel, keerates sellega sageli tuksi nii oma närvid, suhted kui ka tervise.

Puhkus = keskklass?


Saingi aru, et ma võisin ju teenida head palka, käia pidevalt reisimas, nautida ostlemisvõimalusi, aga kui ma olin kahe töökoha, magistriõpingute, edujahtimiste ja koolitustel käimisega end nii ületöötanud ja meeletus une- ning puhkusevõlas, siis ei tundnud ma saavutatust rõõmu.

Kas see, kui me võtame rahulikult ja hoiame töötamist ning puhkamist tasakaalus, tähendab kohe, et jääme keskklassiks? Nõustun, et ühel hetkel peame massist eristuma ja natuke rohkem pingutama, aga endiselt ajan sõrad vastu äärmusesse kaldumisele.

Palju on ju neid ärimehi, kes on saavutanud kõrgeid positsioone ja suuri varandusi, kuid lahkunud siit ilmast äkksurmaga oma ilusas keskeas. Ja neidki, kel on küll uhke auto, maja ja summa pangakontol, kuid närvilisus, kriitikameel ning varanduse kaotamise hirm ei võimalda luua püsivat, armastavat ja usaldavat paarisuhet.

Tasakaalustatud elu peab olema võimalik!


Paljud meist tahaksid saada jõukaks ning loomulikult on ka minul projekte ja ideid, mis vajavad pühendumist, aega, energiat ja fookuse hoidmist ning miks mitte ka hommikuti kell viis ärkamist, kuid kõige selle juures peab endiselt hoidma ..... mida? Jah, tasakaalu. Vähemalt minu hinnangul.

Muidu rabeleme, higimull otsa ees ja kogunenud rasv kõhu ümber, kaotame oma hinge ära ja leiame end 10 aasta pärast rahamägede otsas õnnetult ja üksinda istumas ning mõtleme kurvalt, et milleks kõik see vaev? Palju lahedam oleks olnud nädalavahetuseti laste ja kaaslasega lõbustuspargis hullata, sõpradel külas käia ning imelisi raamatuid lugeda. Aga kas sõpradel külas käies on keskklassist väljumine ja finantsiliselt vabaks saamine võimalik?

Oeh, mul on veendumus (naiivne?), et neid kahte asja saab (peab saama!) omavahel ka ühendada. Elu peab olema võimalik ka nii, et ma päevasel ajal, näiteks 6-7 tundi päevas jahin seda õnne ja annan endast full power ning samal ajal oskan õhtustel aegadel ka puhata, aega maha võtta, muudele asjadele mõelda ning end tööst välja lülitada. Jah, kui ma iga päev ärkan 1 tund varem, siis on mul igas nädalas ekstra 7 tundi, et oma õnne ja edu jahtida, aga... mis hinnaga?

Kas edu peab tulema raskelt?


Erinevatel koolitustel olen saanud aru, et mul on olnud tugevad uskumused seoses raha, edukuse ja küllusega. Mis on Sinu arvamus/uskumus seoses edukusega? Kas selle saavutamiseks peab palju vaeva nägema? Kas edu tuleb ainult raske tööga?

Mis oleks, kui teeks selle ümber? Kui hakkaks endale hoopis korrutama, et raha voolab mu juurde, elan külluses, elu kannab mind kätel ja toob mu ellu soodsaid võimalusi.

Kõlab esoteeriliselt ja uina-muinalt, aga mu jutus on point sees. Kõik, mida endale ütleme, nii ka läheb. Niisiis tasub olla tähelepanelik, et mida me endale ütleme? Kas korrutan, et pean täiega pingutama edu ja finantsilise vabaduse saavutamiseks või olen veendunud, et elu toob mulle soodsad võimalused, kuid ma pean ka ise oma panuse andma?

Ma võiks uskuda hoopis seda, et kui ma olen õigel teel, siis rikkus, edu ja rahulolu tulevad kergelt, mitte läbi raske töö. Kuid las märksõnaks olla jätkuvalt tasakaal.


Edu tahame me kõik, 

läbi põleda aga mitte keegi.




Läbi pimeduse suure õnne ja rikkuse poole?
Mina usun, et nautida tasub juba käesolevat hetke.
Sest me tegelikult oleme ainult olevikus. Iga hetk loeb.
Sageli hoiame tagasi end vaid ise.
Ise me seame piirid ja reeglid, mis meid ahistavad.
Aga mündil on alati mitu külge. Kumma valid Sina?
Plaanide pidamine ja eesmärkide poole püüdlemine on väga okei.
Ma teen seda pidevalt.
Asi on tasakaalus. Kas ma kaldun end piitsutama? Kas ma luban endal ka puhata?
Balance is the key to everything.
What we do, think, say, eat, feel.
They all require awareness, and through this awareness we can grow.
- Koi Fresco -
If you get tired,
learn to rest,
not quit.

You Might Also Like

0 comments